Nii ta oli ja on üllatavalt edasigi isegi kui ma naljatan, et juba kahel sajandil olen talle silma vaatand. Häbematu, aga tõele vastab, et siiras pilk on asendamatu.
Kuid vaene Viljandi paadimees, kui juba hall, ootas kaua rannal näitsiku naasmist. Oodates, igatsedes neid silmi taas näha. Arusaadav, meile kes põle haigesängis või vihastamise tõttu rumalusest mujale vaadanud on need nii ilusad laulusõnad. Kordan, viis eriti on kütkestav.
Siis aga vana ja halli inimese, kas paadimehe või abielumehe realiteet torkab ette. Need oma silmad, mis kaunidust nägid, kipuvad töntsiks minema. Olin hiljuti silmatohtri, optomeetriku juures. Kaua juba prillmadu olnud, aga hiljuti panin tähele, et ümber on udusem kui enne. Üritasin nalja teha, et ehk on nii parem. Siis maailma koledusi ep nää. Kuid kirjutati uued läätsed ninale, mina mõtlesin, et miks. Kaua ma ikke enam elan. Vanad peaks vastu pidama. On ka eelmised, ka üle-eelmised varuks. Palju ikke tuleb kaeda.
Aga oldi karm. Et elukvaliteet langeb, kui täpselt asju ei taba. No eksib, lugeda saan, tuttav inime, kes vastu tuleb, ütleb tere Volts, kui ma enne ära ei tunne. Ja tihti häälest aitab enam kui näost. Need aknaraamid on ka suvel nuhtluseks, aina higistad ja puhastad.
Kuid tuleb kauni lauluga, sõnadega nõustuda. Kui need sinised silmad on südame võitnud, ei tule kaugemale enam vaadata. Kuna arm tungib südamesse kui kingitud suudlus ja kaelas olek olemas. Nigu paadimehel. Oodata muresid ehk palju hiljem küll, aga see on juba mõne vanakõbõkese saatus. Kuidas me vanad laulumeistrid selliseid meeldejäävaid lugusid lõid! Mis just suveti kõrvus kaiguvad kaunilt.
Vabarna Volli
