Telli Menüü

Meelelahutust: Volli veste – Fritsud ja Iivanid

Või sobiks lugu kahest, kolmest keisrist? Vaat vanalell, minu lapsepõlve eeskuju, avas toona mu silmailma nii et kudas. Mitte, et memm ja isa põleks seda teinud. Kuid neil oli põhjusega alati vits varuks, vanalell ei vibutand rusikatki, hea sõnaga seletas, miks nii või naa. Teisiti ju naaksmannist noormeest ei saa. Vist.

Sakslaste aeg. Mina suine Kanepi-poiss, vanalellel vist mette jalus. Vist muidu põleks ta mind nii soojalt vastu võtnud. Töömeest must tühja põlnd, küsijana aga usin. Pärisin – miks võtsime fritse vastu lilledega, tänasime, et iivanid lännu? Ning miks neil sellised nimed? Vanalell sügas lõuga, üttel – oota, õdangul kõnõlõ. Kuulekalt kibelesin kuni suurmepuder piide taga.

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Nuu, ütles vanalell lõpuks, piipu tubakat toppides. Nigu sina oled Volli, sündinud Voldemar, sakslased on Fritsud, sündinud Friederichid. Iivan on ikke Ivan, vahel Vasja. Ja ikke suure tähega, kuulsin su väikest. Kuid need on vaid käsutäitjad. Need suured lurjused on kapral Aadu ja onu Jossif. Ühed kurjad mõlemad, meie rahvast kaua orjadena pidanud, kuni lõpuks võitsime vabaduse. Nüüd jälle sõda, aga ehk fritsud ei ole nii kurjad, kui iivanid. Tiad, miks Kõiv Sassi inämp ep nää? Tal mõni vakamaa rohkem kui mul, viidi Siberisse koos Maaliga.

Kaugel Võrumaast, kaelakandjana, sain lugeda, et Aadu, jah, sugugi kena põlnd. Aga Onu Jossif oli veelgi hullem, tappis kauem ja rohkem. Fritsud lubasid sini-must-valgel lehvida, Vasja-mehed aga ei.

No kes aga ainult kurjusest kuulda tahab. Vanalell pajatas ka kahe keisri kohta. Too sõna ju roomlastelt saadud Caesar, tsaar on venepärane, keiser saksa. Viimased kaks olevat olnd tema sõnul otud, nii Nikolai, nii pikk kui lai kui ka Wilhelm. Mõlemad olla teine, kes seda nime kandsid. Too originaalne Frits oli vanalelle järgi teine Friederich. Kes olevat vihase kirja saatnud vaenlasele – Du bist ein Esel! Friederich der Zweite. Me kiili – sa oll eesel! Allkirja saab tõlgendada kui Friderich, samuti eesel (teine, noh).

On nende võõrkeeltega nigu on, saksat pidin mõne aja purssima, venet ei kunagi, kuigi mõni krepkam sõna, lause on teada. Tänaseni ajan linna, maa ja siinse riigi keelt sassi. Kuid isegi, kui temake ses kahtleb, olen nati targem kui jõmpsikana. Ütelge mida tahate. Eesel on jonnakas, ei kuula sõna, puikleb vasta. Nigu me pärast sõda kuulsime, täitsid nii krasnaja armee või veermahti mehed ainult käsku. Kartes mahalaskmist omade poolt.

Küüditati. Kaugele külmale maale kadusid head ja süütud, kelle ainus viga oli töökus, oma maakamara, kodumulla armastamine. Seda tegid Iivanid. Seda ei unusta ma eales.

 

 

Vabarna Volli

Loe edasi