Vihjan suurlinna elanike lohakusele. Nüüd, et oleme nime järgi kevades, jäämäed sulanud või jube väikesed, on tähelepanu sellel. Missugust rääma, mustust on näha. Kõige rohkem ikke suitsukonisid. Aga ka palju muud prahti. Kui tuuline päev, mida on hiljuti olnud palju, siis lendab seda kõikjal. Ning sahamehed. No nemad olid tänavu talvel küll laisad. Sellised lumevallid, mis sulaga ja siis külmaga jääks said. Ja kaugel trotuaari äärest. Meie maja ette jätsid sellise, mis kaks meetrit autotee algusest. Kühvelda enam kui peaks. Linnas oli ka võimatu terasruuna tänavale jätta.
Jalamehe lähenemine ei olnud kasuks. Libe ja ohtlik. Kuigi linnavalitsuse seadus nõuab pärast lumesadu, et majaomanik, ettevõtja koristaks ühise kõnnitee, juhtus see harva. Jaanuaris oli all-linnas pea et võimatu liikuda pärast suurt lumetormi. Arvatakse, et soola viskamine teeb töö ära.
Ei tee. Tegi ainult vastikut lörtsi – mida aga võiks ju siis kühveldada. Nii mitmelgi korral pidin nigu jaanalind liikuma. Siis need talvised vihmad. Pedestrijaanil vaja nigu Tõnu Lepik karata üle hiiglasuurtest lompidest tänavat ületades. Kuna jää tõttu rentslisse vesi ei pääse. Rääkimata sellest, et koju jõudes asu kohe jalatseid puhastama, sool ju kuivab peale. Nuhtlus missugune.
Ei, sel talvel ma eriti kaaslinlaste lodevate kommete tõttu jala liikumist ei nautinud. Ning tea veel, mis metsa alt välja ilmub. Pargis puude all lund ikke, ju veel enne esimeste krookuste tulekut saame lund näha. Kindlasti, Kanada ilma tundes. Koerajunne, muide, ka kõikjal. Lumi on valge vaibana ilus. Aga nigu vanamuti võõp. Peidab kortse. Aga mis ma halisen. Põle ma ju ise ka, nigu siin maal öeldakse, kevade kana. Või õigemini kikas. Ei jõvva suurt õitsevat kevadet ära oodata.
VABARNA VOLLI
Vabarna Volli
