Telli Menüü

Meelelahutust: Volli veste – Kerkokell

Ei minust pole tarka, ainult targutajat. Leevendan ihuüksi olles vaimseid pingeid tavaliselt raamatuga, tihti üle ja üle luulet lugedes. Nii õpetas mulle memm, et sealt leiad puhtamad tunded. Kaunilt ritta seotult. Ei tea, mis on hää võ halb, vaid ainult, et meeldib. Ausus ja loodus, inimarmastus, mulle tähtsamad aated, on just heast luuletusest leida.

Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Nii juhtuski, et lõin hiljuti taas lahti Gustav Suitsu valikkogu. Otsides juba ei tea mitmendat korda luuletust, mis siin pääliskirjas leida. See on itk, nutulaul kadunud emale. Ku oma memm siit maisest vaevast lahkus, lugesin seda pisarsilmi. Ku seda kultuurse kodu riiulil põle leida, on häbi. Kut mine’p tia, ehk on seal internetis olemas. Tooks ära tervikuna teise salmi. Luuletust tuleks aga täispikkuses seedida.

„Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvvas, nii raskelt kaibap, ikep kell.“

Oma vanalell õpetas mulle, mida tähendab itk. Ja mida tähendab, ku kerkokella lüüakse, kut põle pühäpäiv, noil korril, kui ta mind meie kaunisse Kanepi kerkosse, aotäht tornitipus, tiris. Ju miskit meelde jäi. Kanadasse sattudes sai ikke koguduse liikmeks astutud, vananedes aga vähemp ja vähemp teenistustel käidud. Kuni jäid järele vaid suured pühad ja matused. Kurb oli, et kiriklasi oli nii vähe, tuli langetada otsus ja asuda soomlastega pühamut jagama. Kaunis, arhitekt ju vist sama kui siinse Piitri omal.

Ning nii nigu aru saan, on viimane ka lõpuks puhta rahahädas. Ja ep tia, mida ette võtta, muud kut müüki. No kuda sa kerkot müüd. Seal ju muud kui teenistused. On seltskondlikud ruumid, seal toimusid kooriharjutused, noorte koondused, pühapäevakoolid. On õpetaja tuba, kus jutule saab hingevaeva nimel. Ja muudki. Egäs ilmaasjata öelda kirik keset küla.

Olen noorsandi õpetusel natuke kursis tolle interneti inetu müsteeriumiga, mille nimeks kommentaarium. Oh kuda meie rahvas om kärm seda kasutama. Ise vagalt kiriku pingil ei istu, toksivad aga kõike, mida sülg suhu toob, arvutisse. Kut kaik teadmata, peale oma tühja arunatukese. Raha ei anna, kerkos ei käi, aga arvamusi on inämp kut vaja.

Vaat seitungid ühinesid. Gaidid, skaudid. Sõbralikult. Tuleviku huvides. Ent miskitõttu kirikud, mis peaks ju kristlike põhimõtete tõttu leidma ühise hääle, on keeldunud kaua. Oi miukseid lahkhelisid mäletan. Kõmu ja laimu.

Meie kogukond on vähenenud, on vana nigu mina. Peab langetama valusaid otsuseid. Aga kas piab nii valusalt lõhkhelisid suure kella külge kinnitama? Piitri kiriku kellatornist kõlas ennist rõõmukuulutus. Nüüd aga mida kuulen, teeb silmad märjaks. Mitte leina, vaid kurbtuse tõttu.

 

 

Vabarna Volli


 

Loe edasi