Õnneks tubane, mitte nigu soldatikeeli supikahur, nende väliköök. Tänavuse pakasega ei tea, kudas need vaprad sõdurid seal teispool Peipsit toime tulid, supiga ja supita külmades punkrites ja kaevikutes. Olen varem kirjutanud sellest, kudas me temakesega oleme suured supilürpijad. Kuna isegi ku aega kulub valmistamiseks, on suure katlatäie tegemine esiteks suhteliselt odav – isegi ku gemüse praegust maksab hingehinda – ja teiseks saab mitu päeva järjest seda süüa. Istudes läheb veel parempakski kui keetmispäeval.
Olen võlgu memmele, kellest, kummaline küll, kirjutades tõmblevad ikke silmad ja süda. Õpetas koduseks. Ta tegi juba varakult kindlaks, et oskaksin niidi ja nõelaga ümber käia, pükse lappida, nöpse hamele tagasi ette. Ei minu sugune hilpe ära viska, kuna põle enam moes. Aias saab ikke kanda, metsas samuti. Elus võib ikka takerduda riie oksa taha või nöps minema lennata. Paunvere Kiir ma’p aga põle, rätsepaks nigu linnarahvas üttel, ei pretendeeri.
Ning temake on täitsa rahul, et ei pea köögis askeldama. Kik smoorimine, vaaritamine ja keetmine on minu teha. Vaid küpsetamise jätan talle. Ei viitsi nende mõõtmislusikatega jännata ning seda jahu ja sukkurt on kik kohad täis enne, kui kook saab ahju. Ja ta piirakad on oivalised, seda pean tunnistama.
Selles kartsas olekuga olen nati rohkem tuleviku peale mõtleja. Toidupoes ostan ikke rohkem ku nädalamoona. Panen sügavkülma lihad ja seakoodid tulevaste suppide huvides. Vaid aiavilja ei saa külmetada, kahjuks. Rehkendasin hiljuti, et inventuur on korralik – olemas on kaheks kuuks. Korralik eestlane, eks. Sahver ja kartulikeller olgu pilgeni.
Kertu aga tahab frikadelli-, herne- ja kana-, hapukapsasuppidest vaheldust. Tal on olemas kokaraamat, mille ta kunagi õndsa Meie Õlu raamatupoest ostis. Kirjutas, küll angliskis, too kaunis kunagine Miss Esto Nehv Jorgist, inamasti vanaemalt saadud retsepte. Olen sirvinud ja kui kellelgi teisel on see olemas, siis tasub sealt inspiratsiooni leida. Käib küll mu iseloomu vasta, mina viskan vürtse nii, nagu soovin, ei mõõda. Ku Ets vahel retsepti küsib pärast meie toidulauas olekut, naeran lustakalt. Et silma ja kõhu järgi. Vaat sellised on ühe heatujulise kulbiliigutaja kogemused, õpetused.
Vabarna Volli
