Mis aga on vemmalvärss? Krants, kes enne sõda teismelisena kogus suveti rahvatarkust, eesti keele sõnavara, ütelusi, ei mäleta, mis keelemehele, seletas ühel humalasel õhtul seda nii. Vemmalvärss on eesti rahvaluules lõppriimiline kaksikvärss, pea alati humoorikas. Kui ma aga ta saavutusi kiitsin, lausus näss, et mis tema tühi. Kalju Lepik Rootsis olla vemmalvärsside meister.
Nii oligi, et ühel vihmasel päeval – kurinahk, jaanuaris! – võtsingi Lepiku luulekogud käsile. Ei ma neist leidnud Krantsi definitsiooni järgi ühtegi sellist vaimusähvatust. Küll aga nautisin taastutvumist Lepiku huumorisoonega.
Luuletaja oli järvakas, sündinud Koeru alevis. Nimega mängis ta tihti. Näiteks kogus Öötüdruk ilmus kolm luuletust, Koeru poisi koeruslaulud, viimases oli poeedil „kõrtsapill kõrtsilauludeks, nopikannel pulmarahvale pillilooks“. Manab kohe pildi silmade ette, mis ime siis, et „peremees võttis pahaks mu pillilood“, võttis kirve, raius pakul need tükkideks. Mis said maha maetud, mulla alt kasvasid nad „jändrikuks lorilooks, peremehele turtsu lööma“. Kõrtsilaulud võttis aga Koeru poiss Rootsi kaasa.
Ise olen küll sahtlisse kirjutanud algriime. Kuid kahjuks mitte sugugi nii häid kui Krantsi, Lepiku omi. Esimene kippus ka vahel ropendama õllese peaga, õppisin temalt nii mõnegi uue sõna, ka erikeeltes. Ju sõduriks olin ma liialt noor, ning kellel ikke parem selline sõnavara. Kui Krants aga asukohamaa sõnu asus tarvitama, siis oli aeg trimpamine, vähemalt minul, lõpetada ja kodin pugeda.
Mida ikke. Meie rahval on rikas ja vaimukas keel. Kantslist kõrtsini. Kahju mitmeti, et need semud ja tuttavad, kes minu sõnavara, silmaringi laiendasid, on pea kõik Manala mehed. Mine tea, peaksin ise tulevastele põlvkondadele selliseid väljendusi õpetama. Metsaülikoolis muidugi, täienduskooli süütuid ei tohi niimoodi küll keelttundvaks eestlaseks harida.
Vabarna Volli
