Oleme jaanikuu lävel, minu arust on juuni juba suvi. Kevadet aga pole olnud ollagi. Kui siis, ehk vaid käputäis päevi. Jürikuu oli märg ja külm. Lehekuu ilmad pendeldasid igas suunas, tuuliseid päevi rohkem kui rahulikke. Ja loodus ise ei peegelda kevade olemasolu.
Seda oskan ütelda meie aia põhjal. Vaid muru kasvab, mis mühiseb. Praegu tuleb kaks korda nädalas niita, muidu asu juba heina tegema. Paljud ilupõõsad pole isegi lehes, sirel pole löönud õitsele, ainus värv on naabrite võilillepõllud. Meil muidugi ühtegi sellist põle, uhkuse asi. Kirun igal aasta-ajal laisku, kes umbrohtu ei kitku, sügisel lehti ei riisu, talvel lund ei aja. No tuleb ju oma pisikest maja ja seda ümbritsevat iluaeda nautida. Ilma-asjata ei ütle kinnisvaramaaklerid, et tänavapoolne aed on tähtsam kui tagumine.
Egas see kõik vaevata tule. Aastaid ju turjal on, paistab, et igal kevadel läheb kauem ja kauem, et kõike korda seada, naabrite sodi ja lehti koristada. Temake samuti ei pea vastu nii nigu nooruses sai koos neid töid tehtud. Küll on hää, et Ets on alati abivalmis. Eks ta ju teab, nigu möödunud nädalil sai kirjutatud, et töömees saab vedelas vääringus palga kätte.
Kunagi sai seda aednikuametit tõsiselt võetud. Käisin aiandusklubi loengutel. Lugesin raamatuid, et tarkust saada, mida istutada, kuhu ja kunas. Ühest kombest oleme loobunud – üheaastaste lillede istutamisest. Nuhtlus on taimekoolis käia, võidelda viimaste pelargooniumide üle. Ja pärast mulda istutamist kasta ja kasta noil kuumadel augustipäevadel. Ning tõmba siis veel maast välja enne talve. Seda kõik lühiajalise ilu saavutamiseks.
Palju mõistlikum on nii, nagu meil taga-aias on – üle aastate on põõsaid istutatud, mis erinevatel aegadel lähevad õide. Seal siis rahulik vilus istuda, olla ilu keskel. Teine mõnu on kasvuhoonetes, teiste iluaedades külas käia. Ning parkides patseerida. James Gardens Ämbri jõe kaldal on kaunis, väärib sõitu sinna. Kui ilus päev, siis terasruunaga Hamiltoni, kus asub Kuninglik botaanikaaed, Kanada suurim, ehk isegi kauneim. Sellised käigud maandavad pingeid, lõhnad, värvid rahustavad.
Kuid kui taevast aina tuleb vihma, siis kuidas sa hing suudad koduste töödega toime tulla. Ütlen tihti, et kui ajaviitest saab kohustus, siis põle mõtet enam sellega tegeleda. Umbes nigu kohustuslik suudlus uksest väljudes.
Kardan viimaste aastate põhjal suvist leitsakut. Kliimamuutus on kõik aasta-ajad sassi ajanud. Tulgu aga suvi nigu tuleb. Seniks kui kõblas, reha ja labidas sõna kuulavad, selg vastu peab, siis leiate mind siiski ikke aiast, mitte diivanilt.
Vabarna Volli
