Hea leib on oluline osa elust. Kui okupatsiooni eelviimasel aastal julgesime lõpuks kodumaad külastada, siis muude emotsioonide kõrvalt oli tipuks eesti leiva söömine, paksult taluvõid peale määrides. Viis keele kurku. Egas Rooneeme, Tralla leib vilets olnud — oli ju väga hea. Kuid vist Eesti rukis, Eesti vesi on oivalise leiva saladus.
Leivaga oli ju siin riigis hiljuti skandaal, suur pagari-toidupoekett kruttis kunstlikult leiva hinna kõrgemaks, kui peaks. Kui paljastati, siis skandaali leevendamiseks toimus hoopis tsirkus. Mõni dollar anti rahvale pettuse korvamiseks, keegi aga ei tea, kui palju sulid teenisid.
Tsirkustest. Poliitika jubagi tsirkus, kui sealt parlamendikünkalt lollikastis on midagi, siis arvaks, et röökijad on ikka liivakastis elu eest võitlemas. Olen vaid korra päris tsirkuses käinud. See toimus vastu tahtmist – Kertu oli saanud töölt odavalt Moskva tsirkuse pileteid. Ka okupatsiooni ajal, augustis CNE, väljanäituse raames. Põhimõtteliselt keeldusin minemast, aga väänati käsi õla taha, kuna temake soovis Etsi kaasa võtta. Too oli veel pisike poisike, ulakam ehk kui mina ses vanuses. Öeldi, et onu kohustus on naaksmanni valvamine. Mis mul üle jäi, põhimõtted ei saa kuidagi sihikindla küljeluu nõudmiste vastu.
Mis salata, Ets nautis kogu spektaaklit, ka minulegi Olga ja Ljudmilla turnimine köiel, medvedi tantsimine meeldis. Siiski, punaste kraam, valuuta teenimiseks. Mõtlesin, kuidas rahvast peibutatakse, suunatakse tähelepanu elu tõelistest muredest mujale.
Kabajantsikuid on nii äritegevuses kui poliitikas. Selleks tuleb vaid igal hommikul ajaleht lahti lüüa. Leib ja tsirkused on ikka olemas, ei roomlaste impeeriumi häving muutnud midagi.
Vabarna Volli
P.S. Suurim tänu Karlale, kes teadis kohe, et Mälestus Pühajärvelt, mis algab sõnadega „Kuulen sinu lainte laksu” oligi see laul, mis oli mu mälust kadunud. Nüüd on tagasi. Ümisen taas viisi, sagedamini kui sooviks. Karla must ikke parema pääga…
