Maailmas ei tule tige inime toime. Ei see tähenda, et peaks olema ülileebe, järeleandev – aga tuleb ka teisi mõista, sõbralikult, mette vihaselt. Tigedus on kahjuks ikke olemas, kuda muidu seletada sõda, terrorismi.
Asusin taas mõtteid mõlgutama sõnade tähtsuse üle. Keeled on mind alati huvitanud, ka täpne eneseväljendus. Naudin vanuigi uute sõnade õppimist, neid kõnepruuki sidudes. Eesti Õlu on seks hea allikas, pea igas numbris on mõni selline, mis suunab riiuli poole. Omal ajal oli Aaviku sõnadest arusaamine huvitav. Tänu Saagpakule – vean kihla, et ka tema oma eesti-inglise sõnaraamatut koostades pidi teisi konsulteerima, vaevalt et ükski leksikograaf igat kui viimast sõna tunneb.
Mind, nigu olen varem kirjutanud, häirivad nood anglitsismid, mis kaunisse emakeelde on pugenud. Vene mõjud on teadagi ka olemas, rääkimata saksmanni omadest. Kuid heldeke, meil ju omal head sõnad. Tehnoloogia on toonud uuendusi, tean. Aga rahvas, kes näiteks murdesõnadest ikke aru saab teab, et pedak on mänd, kõiv on kask – võiks ju luua uusi, papagoitamine on kudagi vähendav.
Kui juba inglise keele mõjudest, siis Silvetit vajadusel sirvides on kinnitust, et laensõnu on meil ohtralt. Ka ladina keele mõju on olemas, kuid miks mette. Nii on pea igas Euroopa keeles. Olen arusaav. Ehk tolerantne.
Mis viib mind hiljuti siit seitungist õpitule. Et on olemas keelehooldusvõistlus. Mis valib aasta kolesõnu. Tänavune olevat „tolerast“. Saan aru, miks inimestele see sõna ei meeldi – need viimased tähed viitavad inetusele. Pakuti selle asemel välja „sallik“. Tegemist on ilmselt inimesega, kes on, nigu alul kirjutasin, ülileebe. Ja samas kergesti solvuv, õrn, hell. Paraku meie ilmas on selliseid inimesi ohtralt. Tundlikkus pole patt – aga see ju toob üliagaruse välja enesekaitseks ning muidugi arvukalt oponente. Vaadake kas või „lumehelbekesi“, mis ju ka halvustav sõna. Neid on tänu sellele nutitelefonimaailmale kaugelt liiga tihti esile tõusmas. Neid pruugitakse nimme Schádenfreude’ga. Vabandage, kahjurõõmutsedes.
Kolesõna pole lingvistiliselt isegi õige, nagu aru saan. Õigusega tuleb olla salliv. Ent mitte ülihell; mitte tige nende vastu, kes tänu eneseõigustavale, mina-olen-tähtsam-kui-sina kultuurile nõuavad enamat.
Minu soovitus oleks olla igaühega leplik. Kuni nad kinnitavad, et nad seda lähenemist ei vääri. Inimeste põlgajaks põle mõtet hakata. Sartre olla ütelnud, et põrgu (muiates, ing. hell on meie õrn…) on teised inimesed. Kas just nii, aga kristliku lähenemisega saavutame rohkem kui halvustamisega.
Vabarna Volli
