Just seal saksa poes kohtusin esmakordselt aastakümnete eest naaber Jüriga. Oli järjekorras minust ees, vestles maakeeli ühe eaka daamiga. Sain hiljem teada, et ta ema. Teretasin viisakusest, et nad teaksid, et kaupluses on keegi, kes neist aru saab. Midagi tähtsat ei saanud öeldud, küll aga sai tutvustatud, eesnime pidi.
Sellest ajast saadik oleme vähemalt paar korda aastas trehvand – kas ostukeskuses, pargis jalutades või raamatukogus. Ja ikka nii, et tere Volli! toob mind mõtete maailmast tagasi, ja Jürile saab sama sõbraliku tervituse naeratusega antud. Ent peale mõne märkuse ilma kohta muud eriti ei me lausu. Põle ma Jüri mujal näinud – ei eestlaste üritustel, kerikus, Eesti Majas.
Mis ime, et ma ta perenime ei tea. Põle meil kummalgi vaja seda teada, aitab, et oleme kaasmaalased. Eestlastena oleme viisakad, aga privaatsed inimesed. Ei tea, kus ta täpselt elab. Kuid mis sa teise eraellu tungid.
Nii mõtlengi, et Jüri taolisi on vähemusse jäämas. Vaiksed, viisakad, hoiavad omaette – nagu vanad eestlased ikke. Mitte nigu see noorem põlvkond, kes anonüümsuse taha peites ilgub ja mõnitab internetis. Oleks mul rohkem selliseid naabreid, tuttavaid, meie kogukonnas oleks märksa rahulikum elu.
Vabarna Volli
