Kui aga õue, linna peale minek, siis tahan ikka näha, kuhu lähen. Inimesi ära tunda. Roolis olles on ju ka vaja. Bussinumbrit kaugelt tabada, et saaks õigeks ajaks peatusesse rühkida. Olen selline kentsakas, et mul on kahed prillid mängus. Ühed on aia-, teised linnaprillid. Aia omad on vanad, ei ma karda nende katki tegemist. Õieti mul on iga paar prille, mida kunagi välja kirjutatud, ikke olemas. Mine tea, läheb vaja.
Linnaprillid on aga tõesti vanuri omad. Läätsede ülemine osa lubab kaugele kaeda, alumine aga lugeda, lähedalt asju uurida täpsusega. Kallid ka teised, ju ma selle tõttu neid aias ei kanna ega isegi lund rookides. Vana Ratas hoiatas aastate eest, et selline päev tuleb, on lugemisprille tarvis, kui neid kalleid ei osta. No julgesin siiski raha letile laduda, et kõik oleks ühes. Ju need silmad vananevad nagu muugi kere, egas ma ainult moe pärast ole uusi varunud, et raamid poleks näiteks 35 aastat tagasi olnud nigu kõigil sellised, nüüd aga ainult kinnitavad, et oled vanakõbõkõ, kooner veel otsa.
Temake naerab mu narruste üle. Eriti hajameelsust, kuna pahatihti ei mäleta kuhu ma need jälle jätsin. Ning ka seda, et kahel aastaajal kirun prillmaoks olekut. Suvel pühi klaasidelt higi, talvel aga auru väljast tuppa minnes. Mõlemas olukorras ei näe.
Et mis see pettumus siis oligi? Vaat aasta olevat ju 2020. Minu teada see tähendab teravat nägemist – või kas kirjutatakse 20/20? Üheti-teisiti prillidest polnud tõustes lahti saanud. Küll on hea, et neid pole unenägude jälgimiseks tarvis…
Mida uus aasta toob, on nagu kilplane ütles – eks näe ja kõndis peaga vastu puud. Loodetavasti tervis peab vastu, tuju samuti. Maailmale headust lootes, kõikjal, kõigile,
Vabarna Volli
