Kuid oli vara juubeldada. Talve eel otsivad need maskiga röövlid soojemat pesapaika. Öösiti kuuleme, kuidas nad tatsavad katusel, otsides sissepääsu. Üks nupukam asus sindleid lahti tirima, katuselaastude tükke on peenardest leida. Veel pole nad pööningule jõudnud, aga on vist aja küsimus. Kunagi varem nende aastakümnete jooksul, kui oleme oma kodus elanud, pole olnud sellist muret.
Neid bandiite on, nigu varem kirjutatud, tänavu suurlinnas eriti palju. Ning meie mureks on see, et taga-aiast pääseb parki. Kus neil vaba liikumine. Loomulikke vaenlasi, kiskjaid, kes neid hävitaks linnas ei ole. Koiotte on jõeorgudes, jäärakutes nähtud, naabrimees kohtas üht isegi pargis. Aga ka preeriahundid ei julge suure isase pesukaruga tülli minna, rääkimata teda maha murda.
Mida sa hing teed? Küsisime kahjurite tõrjumise ekspertidelt nõu. Nad kehitasid õlgu. Põle mingit rohtu. Need needused suudavad mööda telliskiviseina katusele jõuda, just nigu hiired meil metsas, toas. Nii öelda vaikne lärm hüdrolokaatoriga, soonariga, ei aitavat. Soovitati asetada topsikutega koioti uriini ümber maja. No kust ma seda leian? ,,Jamaika lahendus“, piprad, aitasid suvel, aga sügisvihmad uhavad ju nad katuselt.
Endise kalamehena tunnistasin, et olen Looja elajad tapnud. Aga jahimees pole kunagi olnud. Linnas haavlipüssist tulistamine on arusaadavalt keelatud. Olen aga nõutu, keegi ei oska lahendust pakkuda. Taas võidutsevad neetud neljajalgsed, kes soovivad pööningule kontvõõrastena kolida. Kahejalgne vaid vibutab rusikat.
Vabarna Volli
