Druiide on ikke olemas, aga iirlasi, tänu inglismannidele, kes neid näljutasid, on leida üle maailma. Eriti USAs, suurlinnades nigu Boston, Nehv Jork ja Chicago. Ets muidugi läks särama, kui viimast linna nimetasin. Ta olevat kunagi seal olnud 17. märtsil, kui kohalikud kallasid linnanimelisse jõkke rohelist värvi. On ju too karv nendega seotud – Iirimaad on kaua smagardi saareks nimetatud, kuna ta on vihmarohkelt roheline.
Iirlased, toredad inimesed, austavad kavaldajaid. Too härjapõlvlane, majavaim, nende keeli leprekaun (kas ta on leepra haige, ubadekasvataja, too nali läks paraku Etsist mööda ja üle), on ristikheinaga iirlaste sümboliks. Kui nad siinmail paraade peavad, kargleb noid mehikesi kõikjal, kuigi ta ainult muinasjutukuju on.
No see noorsandi ei huvitanud. Rohkem ikke see, et pärast paraadi minnakse kõrtsu, lürbitakse rohelist värvi kesvamärjukest. Milleks head kraami nii rikkuda, ei tea. On ju iirlastel ometi too Guinness, hea tume rüüp, mille üks omadus on see, et seda tuleb aeglaselt juua. Nii saab seda üsna palju sisse imeda, enne kui pähe läheb. Mitte aga nigu nende viskusega, millest tuleb hoiduda. Lööb jalad alt, katsu sa hing siis härjapõlvlase taoliselt kepselda.
Aga Ets nõustus, kui rõhutasin ristiusulevitajana Padriku tähtsust. Kuigi isegi seal ei ole iirlased nõusolekul – nood katelokiusulised ja protesteerijad on sajandeid nugadel olnud. Pühakule vaatamata on nad ikke padrikus. Ei mingi toop rohelist muuda seda ega mingi peopäev suhtumisi.
No mis ma siit oma tihnikust enam targutan. Usk on isiklik, viib inimesed tülli. Isegi sõdadeni. Ses mõttes on inimkond ikke sügavas võsas.
VABARNA VOLLI
