Teate, sellel uuel informaatsija ajastul on mitu mitu viga. Üheks on see, et pimesi usaldatakse seda, mida kuuldud või lollitelefonilt loetud. Ilmekas on ilmateadete uskumine. Mõni ei saa isegi õhtul sängi enne, kui uurib miuke homne ilm tuleb. Vanalell vaatas vaid õhtul taeva poole, ommukul ka, sellejärgi tegutses. Mitte nii nagu meie lumehelbekesed, kes naljaks nii lund kardavad, et ei lähe rooli või tühistavad linnasõidu, tööle mineku, ei vii lapsi kooli.
Meil seda termomeetrit põle. Aknast välja vaadates saad aru, kuda teised on riides, kas on tuuline, vihmane või muu. Isegi ukse praotamisest aitab, et aru saada. Ent Etsi järgi olla kõiksugu äppid olemas, mis isegi hoiatavad, et poole tunni pärast lööb taevas valla. Teadagi olevat parim viis vihmast hoiduda astuda õue sandikuga. Siis ei saja. Päeva lõpuks on kindel, et vihmavari on ununenud kas tööle või bussi.
Lumega samuti. See tore valge vaip muudab sootult maastikut. Vaigistab linnakära ja müra. Kuid mina ep tiadnud, et mõni teeb sooja ja märja külma vahet. Muidugi määravat õhuniiskusprotsent seda. Suvel on puha hull niiske kuumus, poe kas või nahast välja.
Talvel aga on tuul, mitte niiskus niivõrd oluline. Kuigi need, kes suurveekogude, merede ääres elavad, leiavad, et niiskus ikke tungib kõikjale, sokkidesse, kampsunitesse. Mis ei ole mõnus.
Kuigi ei soovi kusagile kolida, vaid kalmistule kirstus, kaalusin hiljuti siiski talveks Calgarysse kolida. Seitungist lugesin, et sealne 30 pügalat külma on talutav, kui 15 kraadi alla nulli Torontos ei ole. Just selle niiskuse tõttu. Calgary olevat, ei teadnud, Kanada päiksepaistelisemaid kohti. Päike mitte ainult ei tõsta tuju, aga soojendab ikke. Ning kuulsaid preeriatuuli talvel ei ole, need on suvised fenomenid. Siin aga mornid hallid, niisked päevad, lörtsised takkaotsa.
Ei, talvenautijana olen positiivne. Kui olen soojalt riides, ei ole neid posijaid, kes end sünoptikuteks nimetavad, tarviski.
Vabarna Volli
