Linnud tõusevad siis lendu ning ju hirm on midagi nende seedimissüsteemile teinud. Lendavad suurema prääksumisega üle meite ilusa aia – ja lasevad valla visiitkaardid. Mis pea eranditult langevad meie ilusale, kivist patiole. Seda sõna ei oska tõlkidagi – siseõu see põle.
Pigem on see kohaks, kus saame olla aiamööblil varaõhtuti, ku suvine lõõm seda lubab. Temake heegeldab, mina ikke nina raamatus. Suuremat mõnu põle, kui lugemine. Ainus koroona-ajastu pluss. Saan – ning seda eriti maakeeles – neid, mida ostetud, Eestist tellitud, kuid ajapuudusel tolmu kogunud, avada ning nautida.
Kuid kui pead patiokividelt, vahel ka toolidelt koledaid, valgeid suuremaid plekke puhastama, siis mis mõnu. Olen ähvardanud, et ostan jahipüssi, lasen lendajad maha. Kuid looduse seaduste järgi tuleb uus paar kindlasti järgmisel kevadel. Maailma peab teiste inimestega, loomadega ju jagama.
Mis viib nonde prääksujate juurde, kes kõikjal noka avavad ning esitavad kummalisi arvamusi. Meil käib ikke see neetud krasnaja svezda, ainult temakese tõttu too käibki. Tänapäeval, kui muust põle juttu ku pandeemiast ja vaktsiindest, loen selle, jutumärkides ajalehe, läbi viie minutiga.
Tollel lehel on aga üks ajakirjanik palgalehel, kes on tagurpidi rassist. Et valged, eriti minusugused vanakõbõkõsed, on kõigis süüdi, mis viltu on. Perenimi on midagi nigu Paradkar. Kuna ka temaksele ei meeldi need artiklid, väärsüüdistused, siis kujutage ette, ristis tema, mitte mina, ta Pardikakaks. Prääksumisega, tihti esilehel, arvamustelehel on esitatud seisukohti, mis ei vasta sugugi tõele.
Noh, naabri sulelistega tulen kuidagi toime. Aga et riigi suurimas ajalehes lubatakse sellist pahna ilmuda, no ei saa aru. Ku lisada paljude teiste selliseid esitusi, siis jään mina kohalike partide juurde ning jätangi tolle kollase ajakirjanduse lugemise maha.
Vabarna Volli
