Sündmused viisid Saksamaale, täiskasvanuks sain alles Kanadas. Kuid vanalelle sõnu meeles pidades ei puudunud ma vist üheltki Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsevalt aktuselt. Mäletan, kuidas Massey Hallis olin tuhandete kaasmaalastega. Kui austati Vabadusristi kavalere – ning neid oli siin päris mitu. Kuigi aktused venisid vahel liialt pikaks noortele skautidele, ei pannud mina kunagi pahaks isamaalisi kõnesid, tervitusi poliitikutelt ja naabritelt lätlastelt. Eriti nautisin koorilaulu. No olid alles võimsad, meeskooris oli inämp kui 100 meest, kes laulsid kodumaale võimsalt ja hingestatult. Segakoorid – oi, kui kaunid hääled! Ning muidugi, nagu lapsepõlveski, ei olnud hümni ajal mud, kui hääl värises ja silmad niisked. See oli alles eesti armastus paguluses.
Sel sajandil on kahjuks vikatimees oma töö teinud. Aktustel vähe rahvast. Kuigi peab ütlema, et rae ees toimunud 100 a juubeli märkimine oli uhke ja rahvarohke. Aasta hiljem, mitte just nii.
Tänavu, esmakordselt siin, pole võimalik koguneda. Kodumaal suured üritused jäävad ära. Ent meie Kertuga lähme ikke aktusele. Virtuaalsele. See oli Etsi idee, ja kutse. Saame kartsast isegi riigi käsu vastaselt lahkuda. Ets tuleb oma automobiiliga järele. Tal on suur tele-ekraan, kuhu ta oskab mingi maagiaga arvuti ühendada. Ja sohvale mahume mõnusalt, samas mullis tohib olla kõrvuti.
Pühapäeval toimubki nii EV 103. aastapäeva tähistamine. Ootame huviga, saame osaleda tänu noorsandile. Ning kuigi rae ette ei saa 24ndal lipuheiskamisele ega samal päeval Niagara Fallsi, kus koske kaunistatakse rahvusvärvidega, on juba ette teada, et rahvuslikku tunnet ei saa keegi ära võtta. Teadmises, et eestlane olla on uhke ja hää. Jah, virtuaalselt, võõrsil, aga kõige tähtsamalt me kik oleme vabaduses.
Vabarna Volli
