Emadepäev on selline, kui enam memme ei ole, panep mõtlema, mida kõik sai tehtu, et tulevikulootus saaks edasi elada. Minu puhul, kuda sõjakeerises – oludest, milledest nigu sain aru, aga ka mette, mind vabadusse toimetati. Ei ma kunagi tundnud, et oleks millestki puudust. Kõige rohkem armastusest. Oi, seda oli kuhjaga.
Vaat seal üsas piab olema miski kemikaal. Võ miski, ei tea mis. Selline, et väljudes oled eluks ajaks tänu, õigemini armastuse lõksus. Et ehk antakse andeks ka pärast kik neid tuhude läbielamist, oigamisi, koerusi – kuna need, nende tulemused pole sugugi nii valusad kui sünnitamine ise. Kuigi nüid ise vanainemesena uhkustan vahel, et valu kannatan, ei kujuta ette seda, missugune võiks olla sünnitamine. Ei teagi, mida uue elu siia ilma toomine tähendab. Mis valud ja vaevad. Ega selle uue elu karjatamist, õpetamist, toetamist.
Sealt edasi. Vajalik sugemine teismelisena, mida minusugune koerpoiss tõeste vajas. Ning nooremana, eks me olime sõjajärgsel ajal kummalises olukorras. Laps vajab süüa ja riideid, kurinahk kasvab ka. Tarvis uusi rõivaid. Mette nagu vanakõbõkõ präägu, kes kannab hilpe, mis oleks ammu juba leeris käinud. Ning keelab temakesel neid Aafrikasse saata ümbertöötlemiseks, kuna ikka lähvad selga – ja missest, et põle moes, mulle meeldivad.
Temake on õnneks ikke minuga, kuigi memm põle. Meil latsedki, kes hindavad oma ema panust üle aastate. Ju selle tõttu me emadepäeva märgime, tähistame. Nooremate tänuavaldus. Kuna laps ju ei tea, mida memm/ema tegi, kuda pingutas, et toit oleks laual, katus pea kohal, kurja eemal hoides.
Meil kena komme. Emadepäeval käime kalmistul, tänusõnu tuues. Ei lilled, ei luuletused, ei nõretavad emotsioonid iial asenda seda, mis on elu nurgakiviks. Memme musu põsele, kallistus takka ning siis ütelus, et mine jookse õues jälle, aga ole ettevaatlikum. Seda viimast kunagi ei õppinud, jooksen ikke nigu pöörane – isegi oma vanuses. Aga memme hoolt ja armastust ei unusta kunagi. Aitäh ema.
Vabarna Volli
