Heietan selliseid mõtteid, kuna ikka jahuvad konservatiivid seitungites sellest, et paavst olla põrgu olemasolu eitanud. Seda intervjuus Vaiksel Nädalal. Et surmaga patused lihtsalt kaovad.
Too internet lubab muidugi selliseid narruseid. Vatikan väidab, et Franciscus põle nii lausunud – et ajakirjanik, vana inime, ei saanud ta mõttekäigust aru.
Aga vaat, loomingulisele inimesele on põrgut vaja. Ma põle sugugi kõrge haridusega, aga olen Põrgupõhja Vanapaganat lugenud, tean, kuidas Jürka tahtis õndsaks saada. Kunstiraamatutest olen näinud kuulsate kunstnike nigu Hieronymous Boschi põrgupilte. Ja kuigi Rubensi maalid meeldivad just matsakate mammade tõttu, oskas temagi ilmekalt Hadesit ette kujutada. Dante Jumaliku Komöödiat ei suutnud lõpuni lugeda, aga talle oli põrgu täiesti olemas. Väraval silt, tühistage kõik lootus.
No miks ta siis ei peaks olema, kui maist elu vaadata? Ole vaga, töökas ja tubli, sellest ei aita, ikka kupatavad kommunistid sind külmale maale. Aastasadade eest võisid tuleriita sattuda – kas sealt taeva tõusta nigu suits, ei tea keegi. Ning selles ongi pähkel, mida väidetavalt isegi paavst järab.
Loodan ikke hea, mitte kurja peale, vaatamata sellele, mida saatana käsilased on suutnud siin maamunal saavutada. Siberid, Kamboodiad, Vietnamid, Kuubad – jah, põrgu on maa peal olemas. Kus uss ei sure, ja tuli ei kustu, nigu Matteus minu Pühakirja lugemistes teatas.
Vilusohveerimine ei sobi pimeduse, kus on ainult ulgumine ja hammaste kiristamine, seletamiseks. See on nigu küsida kas null on number. Kuna teda ju ei ole olemas. Aga nullita ei saaks rehkendada. Ega aega mõõta.
Fantaasia on osa elust. Ju põrgu kuulub sinna ka. Kui näen kunagi teisiti, annan teada, saadan teile teisest ilmast kirja kah.
Vabarna Volli
