Aga noh, mis ma torisen. Põhjust ju oleks. Jubagi teine kevad järjest ku ülestõusmispühi ei saa kerkos vastu võtta, kuulda igihaljast lootuse sõnumit. Virtuaalselt põle see ju sama. Enamus meist on olukorraga leppinud, kuid see vähemus, kes eitab mõistust, põle kusagile läinud. Aga tuleb ikke positiivne olla, keskenduda just kevade ilule, lootusele, mida tulev rohelus, kasv annab. Isegi kui muu elu on keeruline, majandus vaarub ja taarub, vaktsiini ei osata mõistlikult nii varuda ku rahvale anda.
Ets pani hiljuti mu naerma, ku ütles, et neile, kes vaktsiini kas kardavad või ei soovi, on uus nimi kohalikus keeles leiutatud. Vaxhole. Mis auguga tegemist, ma’p tia. Kuid kummaline küll, et minu vanused ootavad süsti, aga asotsiaalidele antakse. Temake tahaks väga seda pritsi, pahandas hiljuti, ku luges lehest, et nüüd vangidele antakse vaktsiini. Enne kodututele, nüüd kurjategijatele, vaatamata vanusele.
Ehk saab kuidagi aru, et need, kes vabalt saavad liikuda, nigu nood, kes terroriseerivad Piitri kiriku läheduses inimesi, maske ei kanna, ei tohiks süütuid nakatada. Aga trellide taga, päris kartsas, mitte nigu meie oleme kohusetruult – no mis ohtu nad esitavad ühiskonnale? Ja meie maailmas võivad ka vangid keelduda vaktsiini saamast. Mida paljud tegid.
Näh, kippusin jälle kura kätt minema, vigisema maailma nõmeduste üle. Mulle on iga kingitud kevad, nigu iga ommukigi, suureks rõõmuks. Kannatan välja need vajalikud vihmad, milleta ju öide ei lähe põõsas ega puu. Huvitav, kevad on alati aeg, mil leian vile huulilt. Mudugi, ainult oma aias, egas ma teisi ei taha tolle noispollutsiooniga häirida.
Huvitav ka, et nii teen. Laulumees ei ole, aga vilistaja küll. Seda kahte moodu. Oma aias lapsepõlvest mäletatud viise lindude kiusamiseks valla lastes. Ja teisalt, vilistades meie poliitikute otsuste peale. Lapsed võivad koolis käia, aga nende vanemad ei saa kerkosse. No mis loogikaga jõuti sellele.
Vile on ilus viis viisi edasi anda. Olgu kevadised laulud rõõmsad, nii lindudele kui inemestele.
Vabarna Volli
