Kodumaal laulavad keskealised mehed tolles Elmaris, mida kuulen Etsi autos, pala, mille sõnad ka rahvasuust võet. Hästi läheb, halvasti tuleb. Too laul on pigem elukommete kohta, laristamisest ja moraalivabadusest. Kuid eks nood poliitikud ole just sellised. Parajad päevavargad. Elavad tänases, sante päevi ei kujutagi ette.
Sattusingi nigu katkine kramofon teemale, mida rahva rahaga tehakse. Vanad harjumused, nurisedes võib unustada, kuivõrd ilus võib elu olla. Isegi minusugusel vanal nässil.
Sest päikesepaistelised soojad ilmad ei luba nukrutseda. Nigu armud, kes tulivad ja siis läksivad, on ka poliitikutega. Õnneks viimased kaovad kiiremini, esimesed aga jäävad eluks ajaks meelen. Minul oli noid vasikaarmastusi vähe, ei ainult pilgust, puusajooksust piisa, et tõsisemat tähelepanu väärida. Kuid mõnega sai küll rohkem kui ühel korral tantsu keerutatud, käevangus patseeritud. Aga eluaegseks karistuseks põlnd ma siis valmis. Tagantjärgi, õieti tegin, välk lööb vaid korra elus sisse.
Mis seal salata, kinnisilmi võrkkiiges või rannaliival naeratustega kadunud noorust meenutada on märksa mõnusam, kui maailma allakäigule mõtelda. Suvi ju armastuseks mõeld. Poliitikal põle seal kohta. Ju ka rasvaläinud rahvaesindajad peavad selle tõttu pikka suvepuhkust, kaua pikemat, kui minusugune kõhna ristiinime kunagi sai. Valimised on seks, et kinnitada neile, et ka neid unustatakse. Armastus, korra leitud ja hoitud see-eest jääb alatiseks.
Vabarna Volli
