Selleks oli kolme koori kontsert Läti Keskuse saalis, mis eestlastest ja nende sõpradest tulvil. Jõulurõõmu tõid Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik (Rosemarie Lindau ja Elli Kipper), Toronto Eesti Meeskoor (Avo Kittask) ja Estonia Koor (Ingrid Silm). Solistina osales metsosopran Kristina Agur, klaveril Erik Kreem.
Kava esimest osa täitsid kolm üksikkoori ülalmainitud järjekorras, igaüks nelja palaga. Teine osa algas Kristina Aguri nelja soolonumbriga Erik Kreemiga klaveril. Seejärel kogunesid kõik kolm võimsaks ühendkooriks, mis esitas kuus laulu kordamööda iga dirigendi taktikepi all. Et jõulumeeleolu oleks täielik, oli nii algusesse kui lõppu paigutatud üks ühislaul, samuti täitsid ühislaulud kooride vaheldumise tühikut. Seega oli poodium ja publik seotud ühiseks pereks, laulda oli võimalik nii eesti kui ka inglise keeles.
See oli meie kooridelt esimene suurem üritus pärast mitmesuguseid halvavaid kriise nagu paar aastat kestnud pandeemia ja oma armsaks saanud peavarju oodatust varem kadumine. Üllatavalt olid aga kõik koorid haruldaselt heas vormis nii laululiselt kui ka meeleolult. See oli nagu kevadine jäälagunemine, mis jõuliselt pühib eest kõik tõkked. Sama võib öelda publiku kohta. Saal ja poodium olid ühendatud mitte niidikeste, vaid tugeva jämeda köiega. Üks pool ergutas teist, pidulik-harda lõpulaulu ,,Püha öö“ esitas juba paarisaja pealine ühendkoor või pigem jõulukogudus.
Vahe kriitikunuga jääb lauale lebama. On päevi, kus selle kasutamine mõjuks pühaduse teotamisena. Oli ju arvustaja ise samuti osa sellest suurest ühiskogudusest, tema hinge ei õilistatud vähem kui kellegi teise oma. Kolme koori laulukvaliteedi järgi pingeritta seadmine oleks kohatu. Tahaks aga siiski esile tõsta mõningaid momente, mis tekitasid hinges erilisi värinaid. Ka kõige tähisemas taevas kiirgab mõni taevakeha teistest heledamini.
Kaks pala mõjusid siinkirjutajale eriti hardana nii muusikalises kui jõululikus mõttes, lisaks harukordselt tundeküllane esitus. Need olid Ester Mägi ,,Jõuluõhtul“ Estonia Koori esituses ja William Gomezi ,,Ave Maria“ Kristina Aguri soolona.
Väiksemaid meeldivaid kõditamisi oli palju. Korraldajad olid üksmeele ja kokkukuuluvuse rõhutamisele teadlikult tugevat tähelepanu osutanud. Kõigi kohalike heliloojate tööd olid esitatud, samuti olid kõik dirigendid ja solistid meie endi hulgast välja kasvanud, massi hulgast tõusnud ja õitsele löönud. Esmakordselt võimaldus dirigendipuldis näha Elli Kipperit ja jälgida ta temperamentset juhatamist. Et tema ülesandeks anti juhatada oma kadunud isa helitööd, oli liigutav.
Oh, ja siis meie laulusolist Kristina Agur, kes pesast välja lennanud linnuna on end Euroopa ooperi- ja kontsertlavadel väärikalt maksma pannud. Kuid see lind, kes pühadeks tagasi pesapaika lendas, ei olnud välismaa primadonna, vaid meie oma Kristina. Kogu tema laululise sära ja kunstiküpse esituse juures oli meeldivaim tõdeda, et ta kuulub endiselt meie hulka. Sama võib öelda pianist Erik Kreemi kohta, kellest võib julgelt oletada, et tema kotkalend on alles ees. Meil on piisavalt tõendeid, et see ei jää tulemata.
Kooridest kõneldes tahaks siiski tähendada, et suurima üllatuse pakkus Toronto Eesti Meeskoor, kes oli arvuliselt väikseima koosseisuga ja seetõttu möödunud tormidest teistest rängemalt räsida saanud. Nende esitatud Alfred Karindi ,,Talvine õhtu“ mõjus hardalt ja lumikargelt. Selle pala esile tõstmisel on pisike andekspalumise maik juures. Ei uskunud, et nad sellega toime tulevad. Aga et nad virkhausilikku aisakella tilistades publikust värvatud noore särasilmse solisti abil rõõmsa meeleolu loovad, selles ei tarvitsenud keegi kahelda.
Tänu meie laulurahvale ja nende juhtkonnale põliste traditsioonide edasi kandmise eest.
Also watch this video from the concert, filmed and edited by Monty Langford
