Veel on eestlastel Eestis arvuline enamus, et läbi suruda seadusi ja deklaratsioone, mida Moskva peab arvestama, kuid kaua ei pruugi see enam nii olla.
Praegune eestlaste ja venelaste 60-40% vahekord Eestis ei tõota midagi head. Nagu üks isik kibedalt mainis, et Narva on ära antud ja pool Virumaad samuti, Tallinn on 61% venelaste käes. Meid hoiab üleval veel vaid Tartu ja sisemaa. Lehvivatest lippudest ja hümni helidest hoolimata pole olulistes asjades – eestlaste kontroll tööstuse/majanduse üle ja venelaste piiramatu laiutamine Eestis – erilisi järeleandmisi toimunud. Kaalul on seega eesti rahva tulevik. See on sedavõrd tõsine probleem, et ta kõrval kahvatuvad küsimused, nagu kellel on taskus parteikaart ja kellel mitte, või kas isik on VEKSA liige või ei. Meil peaks jätkuma kainet pead, et anda asjadele õige prioriteet. Olukordi ainult must-valgena näha soovides on minu arvates praegusel kriitilisel ajal üsna lühinägelik. See ei tähenda kõige ja kõigi tingimusteta aktsepteerimist või isegi usaldamist – teame ju minevikust, millega siin tegemist on – kuid kõigile sama sildi külgekleepimine on samuti vale. Eestist tulnud isikud (ka kui mõnel neist on teatud ülesanded), pole siiski ühes taktis pimesi marssivad punased robotid. Ametliku koore all on nad inimesed, kes oskavad ise mõelda ja kel on vaated ja tõekspidamised nii poliitilisel kui isiklikul pinnal. See tuli ESTO-l selgesti ilmsiks.
Nad ei pruugi asju nii näha nagu meie, kuid suuri eestlasi leidus nende hulgas küll, seda võin julgesti kinnitada. Miks on meil nii paranoidlik hirm näiteks VEKSA tegevuse ees? Kui kardame ajupesu, on meil ju võimalus samaga vastata: püüame Eestist saabunud tegelasi ja külalisi enda poole tõmmata, selle asemel, et neid läbimõtlematute rünnakutega enneaegselt eemale peletada. Mitte unustada, et neist võib varem-hiljem meie ühistele püüetele olla palju kasu, sest iga kodumaale viidud vabadusidee pisik aitab sealset vastupanu tugevdada. Lõplik võitlus toimub ikkagi seal, mitte siin. Olen veendunud, et ESTO'88 suurimaks panuseks on just niisuguste jõureservide uuendamine, tänu ainulaadsele võimalusele teineteisega otsekohesemalt rääkida, kui see varem on olnud.
* * *
Kiirelt, liiga kiirelt lähenes ESTO'88 lõpp. Kas tõesti on „ajaratas ringi käind, me kaunid päevad mööda läind”? See mõte kerkis, kui olin teel laulupeole Sidney Myer Music Bowl'i, samasse kohta, kus nädal tagasi ESTO'88 suure vaimustuse saatel avati. Ajaratas kahjuks ei seisata isegi kaunimatel momentidel; ring hakkas täis saama. Siiski, enne lõppu saime kuulda-näha veel mõndagi ilusat.
Laulupidu! Lavale kogunevad rahvariietes koorid ja solistid ning vägev laul hakkab elama. ESTO'88 kava oli nagu meie laulupidudel ikka: eriosad mees-, naisk-, segakooridele jne. Ilusa üllatuse valmistas Austraalia noortekoori kõrge tase. Need Lõuna Risti all sündinud ja kasvanud eesti noored tegid oma osa tõesti hästi. Sama nauditav kunstiküpse esinemise poolest oli noortest muusikutest koosnev instrumentaalansambel, mis esitas Raimund Kulli „Fantaasia eesti viisidest”.
Laulupeo ja vahest kogu ESTO'88 haripunktiks oli aga midagi, mida kavas üldse polnud märgitud. Peale poistekoori esitatud, Eestis ülipopulaarseks muutunud R. Eespere laulu „Ärkamise aeg” puhkes maruline aplaus. Venno Laulu uuesti juhipulti astudes tõusis ka kogu ESTO ühendkoor ja Eestist tulnud dirigendi taktikepi all ühinesid kõik laval viibijad üheks suureks kooriks ning laulsid „Ärkamise aja” veel kord läbi. Milline ajalooline sündmus! Esimest korda üle peaaegu poole sajandi laulsid eestlased jälle julgelt koos sama laulu, pealegi veel laulu, mis loodud Eestis, hiljutiste suursündmuste otsesel mõjutusel. Ka nüüd seisid paljud ja pühkisid pisaraid. Moment oli tõesti ülev. Küllap tunnetasid inimesed alateadlikult, et oli juhtunud midagi erakordset, midagi, millest kord kirjutavad eesti ajalooraamatud, kui esimesest tähtsast sammust uue vabaduse poole. Kui aga tõesti peaks praegusele koidule järgnema tagasilöök, ka siis ei kaota see ESTO laulupidu oma tähtsust. Ta jääb heledaks tulesähvatuseks meie rahvuslikku taevasse, sütitama uusi generatsioone uutele tegudele.
Raul Pettai
