Koos teiste rühmadega, kes olid kokku tulnud üle P.-Ameerika ja Euroopa, olime ESTO nädalal mitmed eelharjutused staadionil korda saatnud. Kava oli selge. Olime valmis suurepäraseks esinemiseks.
Valguspeo õhtuks oli staadionile kogunenud rahvast hulgaliselt, tuhandetes. Võimlejad avasid peo ja esinesid suurepäraselt. Nemad võitsid pealtvaatavalt rahvalt suure poolehoiu. Aga siis oli aeg rahvatantsuks. Mitusada rahvatantsijat olid paaris rivistatud ja valmis väljakule tulekuks. Kuulsime avaakordi ja hakkasime väljakule suunduma. Samaaegselt lõid taevaluugid lahti ja hakkas voolama vihma, nagu enam lõppu ei tuleks. Olime igaüks, viimne kui esineja, mõne hetkega läbimärjad. Oleks nagu käinud suplemas, rahvariided seljas!
Tantsijate sissemarssides oli rahvalt tunda absoluutset vaikust. Nad ei osanud aimata, mis edasi saab. Kas vihm teeb peole lõpu? Meie liikusime suures vihmas väljakule edasi. Kuulsime publikult uskumatult suurt ja valju aplausi ja hõikamist. Rahvas, kes tribüünidel, sama märg kui meie väljakul, hakkas kaasa laulma. Tantsijad moodustasid väljakul oma ringe ja mustreid. Vihm ei jäänud pidama. Terve kava sai läbi viidud hoovihmades. Me naersime, me hõikasime, meil oli tore olla! Läbi terve kava oli kuulda ka rahva hõikamist ja kära. Nii see läks, kuni Tuljak oli tantsitud.
Toomas Metsala rääkis pärast, et staadioni juhtkond, mõeldes väljaku kaitsele, oli käskinud esimestest vihmapiiskadest esinemise paugupealt katkestada. Toomas tegi, nagu tema inglise keelest aru ei saanud. Samaaegselt mõtles ta, et katsugu neid tõrjuda, tema tantsijad väljakult ei põgene.
Aastaid peale seda valguspidu, üks halli peaga vanahärra minuga kohtudes alati tervitas ja kinnitas, et tead, Peeter, vihma hakkas sadama, teie aga alla ei andnud. See oli nii vahva! Tundmatud noored ja vanad, võtsime kõik käest kinni ja me laulsime. Olime ühiselt koos. Oli tore olla! Oli tõesti uhke olla eestlane!
Peeter Einola
