Põgenedes 1944. aasta sügisel Punaarmee eest Rootsi, jätkas Hella õpetamist põgenikelaagris Stockholmis, siis Hälsingborgis, kus ta tegeles mitte ainult täisajalise eesti kooli asutamisega, vaid ka lasteaia loomisega. Olles lasteaia juhataja, olid tema kasvandike hulgas poeg Laas ning tulevane minia Ellen.
Kui Leivati perekond jõudis 1949.a. Montreali, oli Hella üks selle linna täienduskooli asutajatest. Saabudes 1952.a. Torontosse oli Hella jälle täienduskooli asutaja lääne-Torontos, kus kooli esimene asupaik oli Leivatite maja keldrikorrusel, Laasi ruumikas toas, kus ühel seinal oli suur tahvel. (Laas veel mäletab, kui tüdrukud istusid ta voodi serval ja kordasid eesti keele käändeid.)
Täienduskooli read kasvasid tohutult suureks 1960. ja ‘70. aastatel. Sel ajal õpetas Hella kolmel õhtul nädalas. Tema suust ei kuuldud kunagi nördimust ega nurinat, sest laste ja noorte õpetamine ja kasvatamine oli just nagu tema elusiht.
