,,Läbi päeva ja öö“ on üks laul, laul mis räägib eestlaseks olemisest ning eestluse tundest, mis elab inimeste hinges isegi kaugel kodust. Selle laulu sõnad toovad mulle pisarad silma juba peaproovi ajal, kui laulu autori tütred, teist põlve väliseestlased jõuavad ridadeni ,,Ei ma ole seal sündind, ei mu jalad seal käind, ei mu silmad ta valu ega rõõmusid näind. Aga isegi kaugel mulle selge on see, et juured on pikad üle mandri ja vee“. Laulu on kirjutanud Peeter Kopvillem, kelle vanemad põgenesid sõja ajal Eestist. Kui keegi on huvitatud selle imeilusa viisi ning hingeminevate ja mõtlemapanevate sõnadega laulu kuulamisest, siis selle leiab kergesti netist üles, soovitan YouTube’ist otsida Leiki ja Keila nimega koos.
See on väga huvitav, kuidas nii see laul kui ka mitmed teised, nagu ,,Ta lendab mesipuu poole“ ning ,,Ärkamise aeg“ siin Kanadas väliseestlaste hulgas hoopis teise vaatenurga annavad.
Ma mõtlesin tükk aega selle üle, kuidas väliseestlus minu enda Eestist eemal viibimisega suhestub ning kõige suurem erinevus on vist lihtsalt selles, et mina elan ajutiselt eemal omal vabal valikul ning iga hetk võin sinna tagasi minna. Need inimesed, kelle järeltulijad siin elavad, olid aga sunnitud oma kodudest lahkuma ning nad ei teadnud kas ja millal neil õnnestub veel kunagi tagasi minna. Võib-olla on nad need pere lood ning oma tunded suutnud ka lastele ja lastelastele edasi anda. Ning kuidas siin kaugel on suudetud eesti keelt ja eesti meelt elus hoida, on minu jaoks täiesti uskumatu. Kummardan mõttes nii nende ees, kes on seda oma südameasjana suutnud teha kui ka kõigi nende noorte ees, kes eesti keelt räägivad ning Eestimaad kalliks peavad, kuigi nad pole seal sündinud. Miks meil Eestis on inimesi, kes seda hinnata ei oska, ei tea. Ilmselt nad lihtsalt ei tea, mida nad võivad kaotada.
Ma väga loodan, et sellest peost tehakse ka mingi saade või film ning seda saab ekraanilt vaadata, kuigi ilmselt tunnetada sai seda ikkagi ainult siin. Igatahes olime me valmis endast parima osa andma kogu Kungla rühmaga ning kõik ülejäänud sajad lauljad, tantsijad ning võimlejad meiega koos.
See pidu oli mingis mõttes nii sarnane ja samas nii erinev sellest suurest peost, mis Eestis on. Ühelt poolt olid need nagu Eesti tantsu- ja laulupeo pildikesed, mis üle ookeani on kohale toodud. Ka peoks valmistumine oli nagu ikka – laulud ja tantsud tuli endal selgeks saada, peojuht käis ja vaatas rühmad üle ning siin Kanadas pandi kahe päeva proovidega need jupikesed kokku üheks suureks peoks. Oli isegi Eesti kaart, mis tantsijate abiga põrandale joonistati. Teiselt poolt oli see nagu üks suur rahvapidu, olime ise kogu peo aja laval. Kui meie ei esinenud, olime lihtsalt lava äärtes nii öelda kodudes, mis olid sisustatud nagu vanas Eesti talumajas.
Meid oli kokku sadades, mitte tuhandetes nagu suurel laulu- ja tantsupeol. Seega me olime kuidagi kõigele lähemal, nii Ukulelele, kes meie pärimustantse muusikaga saatis kui ka dirigentidele ning tantsujuhile. Kuidagi see tunne, mis ikka saadab, et me oleme igaüks osake sellest peost ning teeme seda koos, oli palju tugevam. Me olime justkui algusest lõpuni kohal ning iga liigutusega seotud.
… nagu dirigent väga õigesti märkis, ta saab aru, kui vajalik aeglustus on lauljale, aga tantsijale see lihtsalt ei sobi, kuna tantsija ei saa sel ajal õhus hõljuda, kui laulja aeglustab. Samal ajal tegid võimlejad soojendust samas rütmis kui Tuljak.
Suurel peol püüad jupikesi siit ja sealt piiluda ning lõplikku pilti näed hiljem telekast. Ja muidugi pole operaator tavaliselt neid kohti näitamiseks valinud, mis sulle endale kõige rohkem hinge läksid ja mida tahaks veel ja veel vaadata. Siin olime samas ruumis nii lauljate kui võimlejatega ning nägime ka nende esinemist otse. Me nagu olimegi ise ka peol kohal, vahetevahel lihtsalt tõusime oma kodudest püsti ja läksime keskpõrandale, et oma rõõmuks tantsida.
Võimlejate etteasted olid lihtsalt vapustavalt ägedad, nii nende liikumine ja tantsud kui ka akrobaatika ning oskus lintide ja pallidega liikumisi teha. Väga põnev oli ka see hetk proovist, kui koor harjutas parajasti Tuljaku laulmist – see tantsuversioon ei ole neile kerge ning nad maadlesid tükk aega aeglustuste ära jätmisega, sest nagu dirigent väga õigesti märkis, ta saab aru, kui vajalik aeglustus on lauljale, aga tantsijale see lihtsalt ei sobi, kuna tantsija ei saa sel ajal õhus hõljuda, kui laulja aeglustab. Samal ajal tegid võimlejad soojendust samas rütmis kui Tuljak. Ma saatsin selle video oma heale tuttavale tantsukaaslasele koos sõnumiga, et see on uus Tuljaku versioon. Ning soovitasin Euroviiskude juhendajale, et me võiksime selle oma repertuaari võtta.
Kogu see etteaste oli väga ägedalt üheks looks kokku pandud, ja mida siin oligi oodata, kui selle osa kunstiline juht oli Janika Mölder.
Juba enne etenduse algust kuulsime, et kõik piletid on välja müüdud ja esinejale sai pidu kuidagi ootamatult ruttu otsa. Nii tore oli see, et juhte tänati ka just meie keskel, nii et me nägime nende emotsioone oma silmaga.
Päris mitmed inimesed tulevad meiega juttu ajama ning uurima, mis riigist ja miks me siin oleme… kui me viimaseid halli ees ootame, tulevad kohalikud väliseestlased rääkima, kui tore see pidu oli, kuidas see neile südamesse läks ning kui hästi me tantsisime.
Peale peo lõppu on nii kahju väljakult lahkuda. Teeme ikka veel rühmaga pilte ning kallistame hüvastijätuks. Jälle kord, tuleb tunnistada, et see oli parim lugu, mis meiega juhtuda sai – et me tantsisime oma Toronto rühmas Kungla. See, et saime nendega koos tantsida ning ka laulda, oli väga eriline võimalus. Pealegi on Kungla lihtsalt imeline rühm, nii sõbralikku ja hoolivat suhtumist ei tunne sageli. See on kindlasti rühm, kus koos õpitakse ja üksteist toetatakse. Me Vilmariga tekitasime ikka paraja kaose, sest kuigi uurisime, kus meie kohad on, saime ikkagi skeemist valesti aru – vahetasime lihtsalt ära, kus on publik. Nii saime siin mõlemad need tantsud, kus kohad on olulised, enda jaoks uuesti ära õppida ning ennast rühma paigutada. Meie pärast tehti ka lihtsalt üks kiire lisatrenn ning kui ma ikka proovide ajal millegagi ,,puusse panin“, siis mulle lihtsalt öeldi, et mind ,,krabatakse“ õigel ajal kaasa. Ei mingit mossitamist, altkulmu piilumist, näpuga vibutamist ega pahandamist. Nii tore oli, kui meid lihtsalt sõbralikult õpetati. Küll me järgmine kord paremini teeme, kõik koos.
Ja küllap need soovid, et ehk saame veel koos tantsida tulid ikka südamest. Kungla särgid hoiame me kindlasti alles. Tõepoolest loodame, et neid läheb ka tulevikus vaja.
Me jalutame tagasi koos Euroviiskudega läbi linna ja rahvariietes. Päris mitmed inimesed tulevad meiega juttu ajama ning uurima, mis riigist ja miks me siin oleme. Ka siis, kui me viimaseid halli ees ootame, tulevad kohalikud väliseestlased rääkima, kui tore see pidu oli, kuidas see neile südamesse läks ning kui hästi me tantsisime. Mis sest, et taevasse on kogunenud mustad pilved ning müristab, meie südametes paistab päike!
