Meenutus KESKfESTilt: Valguspidu – Läbi päeva ja öö

,,Läbi päeva ja öö“ on üks laul, laul mis räägib eestlaseks olemisest ning eestluse tundest, mis elab inimeste hinges isegi kaugel kodust. Selle laulu sõnad toovad mulle pisarad silma juba peaproovi ajal, kui laulu autori tütred, teist põlve väliseestlased jõuavad ridadeni ,,Ei ma ole seal sündind, ei mu jalad seal käind, ei mu silmad ta valu ega rõõmusid näind. Aga isegi kaugel mulle selge on see, et juured on pikad üle mandri ja vee“. Laulu on kirjutanud Peeter Kopvillem, kelle vanemad põgenesid sõja ajal Eestist. Kui keegi on huvitatud selle imeilusa viisi ning hingeminevate ja mõtlemapanevate sõnadega laulu kuulamisest, siis selle leiab kergesti netist üles, soovitan YouTube’ist otsida Leiki ja Keila nimega koos. 

See on väga huvitav, kuidas nii see laul kui ka mitmed teised, nagu ,,Ta lendab mesipuu poole“ ning ,,Ärkamise aeg“ siin Kanadas väliseestlaste hulgas hoopis teise vaatenurga annavad. 

Ma mõtlesin tükk aega selle üle, kuidas väliseestlus minu enda Eestist eemal viibimisega suhestub ning kõige suurem erinevus on vist lihtsalt selles, et mina elan ajutiselt eemal omal vabal valikul ning iga hetk võin sinna tagasi minna. Need inimesed, kelle järeltulijad siin elavad, olid aga sunnitud oma kodudest lahkuma ning nad ei teadnud kas ja millal neil õnnestub veel kunagi tagasi minna. Võib-olla on nad need pere lood ning oma tunded suutnud ka lastele ja lastelastele edasi anda. Ning kuidas siin kaugel on suudetud eesti keelt ja eesti meelt elus hoida, on minu jaoks täiesti uskumatu. Kummardan mõttes nii nende ees, kes on seda oma südameasjana suutnud teha kui ka kõigi nende noorte ees, kes eesti keelt räägivad ning Eestimaad kalliks peavad, kuigi nad pole seal sündinud. Miks meil Eestis on inimesi, kes seda hinnata ei oska, ei tea. Ilmselt nad lihtsalt ei tea, mida nad võivad kaotada.