Ei teadnud, kust otsast peale hakata; kogemusi mul muidugi ei olnud, isegi karjapoisipraktika puudus. Kõigepealt oli vaja leida sobiv lokaal. Aga kui suur? Need olid esimesed n.n. Ülemaailmsed Eesti Päevad 1972. Eelregistreerimist ja entusiasmi ülemaailmselt arvestades tundus, et osavõtjaid tuleb erakordselt palju. Sel ajal ei olnud Torontos suuri katusealuseid: kõige suurem, mis teada, oli Moss Park Armoury, reservsõjaväe väljaõpperuum. Esitasin selle komandandile palve rahvapidu seal pidada. Ta oli nähtavalt üllatanud sellise häbematu ettepaneku üle, kuid lubas järele mõelda. Järgmisel kokkusaamisel saime eitava vastuse – keldris on relvad, siis tulevad siia ukrainlased ja ei tea kes teised, jne. Paanika. Vaatasime ka Dennison Armoury ruume koos pastor Nõmmikuga, kes oli sealse soomusrügemendi kaplan. Leidsime, et need pole sobivad.
Teadsin, et minu ülemus kompanii juures, kus töötasin, oli Eglintoni rajooni liberaalide partei asepresident. Mitchell Sharp oli selle rajooni parlamendiliige ja ka Kanada välisminister. Kaebasin temale probleemi, mis oli Moss Park Armoury'ga tekkinud. Ta sai kohe aru, kuhu ma tüürisin ja paar tundi hiljem andis mulle paberilipaka, millel oli kaitseminister Bensoni privaattelefoni number Ottawas. „Häda ajab härja kaevu”. Ühel lõunaajal helistasin Ottawasse ja suureks üllatuseks vastas teises otsas minister Benson. Väga sõbralik — lubas vaadata, mida saab teha.
Järgmisel päeval tuli teade Dennison Armourist, et saan kohtuda Moss Park Armoury komandandiga. Ei olnud enam mingeid probleeme. Lisaks treenimisalale saime terveks päevaks oma kasutusse ühe rügemendi ohvitseride kasiino aukülaliste vastuvõtuks 14. juulil '72. Ei mäleta, kas maksime tasu või mitte, aga pidustuste kutsed saatsime (vabad) peaminister Trudeau'le, kaitseminister Bensonile ja Moss Park Armoury komandandile. Vastused tulid kõigilt — suur tänu, aga regrets.
Mina aga maandusin 20. juuni öösel haiglas — südameatakk. Juba järgmisel päeval tundsin nii hästi, et lootsin haiglast lahkuda, aga minu väärt abikaasa ja dr. White konspireerisid mind sinna kuni Esto lõpuni. Ühel päeval tahtsin suures ahastuses end ise haiglast välja kirjutada, aga avastasin, et riided olid kapist kadunud. Õdede käest aru pärides naljatasid need, et nähtavasti saabusin haiglasse ihualasti!
Rahvapidu sai muidugi peetud tänu Eesti Maja juhatuse liikmetele eesotsas Nikolai Valgega, kes oli Eesti Maja esimees ja Alfred Sepaga (abiesimees). 14. juuli õhtu oli väga kuum. Ainuke jahutaja oli õlu, mille tagavara, nagu hiljem kuulsin, lõppes liiga vara. Pidulisi oli vist umbes 2000, puhastulu suurust ei mäleta, see vist jaotati Esto ja Eesti Maja vahel võrdselt?
Postscript: Peale pidustusi tuli mulle üks üllatav telefonikõne. Keegi major Moss Park Armoury juurest olevat kuulnud minu õnnetust olukorrast ja soovis tulla näitama valguspilte, mida ta oli suurest peost fotografeerinud. Hea meelega — aga see läks mul maksma pool pudelit konjakit.
Veteranina 1976. a Baltimore'i ja 1980. a Stockholmi Esto pidustustest, määrati mind „vabatahtlikult” Eesti Maja juhatuse poolt 1984. a Esto rahvapidu organiseerima. Esto juhatuse koosolekutel oli tublisti vaidlusi programmi osas. Üks „Nipernaadi” arvas, et rahvapeo peab ära jätma, kuna see ei olevat küllalt kultuurne. Seekord ei olnud probleemi ruumide leidmisega. Endise lennutööstuse (AVRO ARROW) osa töökodasid Maltonis muudeti näituste- ja konverentsideruumideks, samas autoparkla mitme tuhande auto jaoks.
Suurim koosviibimine selles T.I.C.C.-s (Toronto International Conference Centre) oli olnud lahkuvale Ontario peaminister (William) Bill Davisele, kus oli õhtusöögil 3200 külalist. Peale Esto juhatusega läbirääkimist tegime lepingu 4000 külalise jaoks. Tuli lahendada: toitlustaja, laudade paigutamise plaan, dekoratsioonid, programm/esinejad, orkestrid, uksehoidjad, kohanäitajad ja baaride organiseerimine. Piletimüügi eest hoolitses Esto toimkond.
T.I.C.C. nõustus tegema laudade plaani, pärast natuke „käeväänamist”, 4000 külalise jaoks. Hiljem, palju hiljem, oli vaja uusi „läbirääkimisi”, kui järk-järgult neid kohti 6000 peale nihutasin. Toidu varustajaga ei olnud probleemi. MULTI Restaurant Inc. oli kuidagi osa T.I.C.C. organisatsioonist (ja vist Steinbergi firmaga seotud), pealegi ei teadnud ma ühtegi firmat, kes oleks olnud võimeline nii suurt külaliste arvu teenindama. Selleks, et negatiivset kriitikat vältida, kauplesin välja õhtusöögi Eesti Maja juhatuse liikmetele enne pidu menüüga, milles olime kokku leppinud. Ka veini oli ohtralt igaks juhuks — vastu võetud kiitusega! Multi pani välja kümme baari koos kõigega, mis sinna juurde kuulusid, kaasa arvatud teenijad. Baarijookide piletite müük oli meie teha. Baari tööd ja organiseerimist juhtis Felix Koop.
Meie leping MULTIga oli kuus lehekülge pikk. Dekoratsioonide osas, mida tegi grupp noori, jätsid eriliselt meeldiva pildi sajad lipud, mis rippusid laest, k.a. lipud igalt maalt, kust olid külalised. Tantsuks mängisid kolm orkestrit. Noortele eri ruumis Orpheus, peosaalides vaheldumisi KAJA II ja Meloodika ja Volli Gustavsoni orkester. Eeskavas esinesid Valve Tali, Olaf Kopvillem, Linda Sepp, Peeter Kopvillem erilise kavaga pluss mõned „vindilised viisid”. Saalid jaotasime nelja tsooni: sinine, kuld, valge ja pruun. Seitseteist kaunitari, samade värvidega salle kandes, olid laudade kohanäitajad. Kui piletite müük oli paisunud üle nelja tuhande, teatas MULTI, et nad on kõikide laenufirmade toolid ja lavad reserveerinud, mis teha? Panime ajutiselt piletimüügile piduri peale. Hiljem peale paljut õiendamist saadi ülejäänud 210 lauda ja 2100 tooli juurde lähematest linnadest. Õnneks oli suvi ja üldiselt vähe pidusid.
Mõni päev enne peo algust, 14. juulil, kui ettevalmistused olid enam-vähem paika pandud, tuli mulle telefonikõne Royal Canadian Mounted Police'ilt (RCMP), kuna keegi oli anonüümselt teatanud neile, et kavatseb üritust pommitada, ja nad tahavad selle üle rääkida. Tegin nendega kokkusaamise Eesti Maja juhatuse ruumis. Õnneks olid need kaks meest tsiviilriietuses, väga viisakad. Muuseas tahtsid nad teada, kas mul on isiklikke vihavaenlasi, keda võiks kahtlustada. Nende plaani järgi oli peaehituse nn nurga ruumis üks meeskond, kes käib vahetevahel incognito saalides ringi. Mulle pidi antama üks väliraadio, mis on nendega kogu aeg kontaktis ja muidugi pidin teatama, kui märkan midagi kahtlast. Loomulikult sellest ei teadnud keegi peale minu.
Täpselt kell 7.15 marssis muusika saatel sisse vähemalt sada ettekandjat toidukandikutega, 5680 külalist võisid kõik umbes samal ajal söömist alustada. Steinbergi president oli privaatlennukiga tulnud Montrealist, et seda show‘d oma silmaga näha.
Nagu alati, kõiki probleeme ei saa ette ära lahendada. Kõikide sissekäikude juures olid väliraadiod, millega ma olin ühenduses. Peasissekäigu juurest teatati, et Ernst Jaakson (Consul General of Estonia in the USA), kes oli ESTO '84 aupatroon, on saabunud, kas keegi tuleks ja juhataks teda kohale. Esto juhatusega oli kokku lepitud, et seekord aukülalisi ei kutsuta rahvapeole. Oli üllatus, et keegi Esto juhatusest ei olnud teda enda lauda kutsunud. Loovutasin siis enda koha lauas, kuna ma ei saanud nagunii seal olla. Ta oli väga tänulik, et tal ei olevat olnud vaja kõnet pidada ega poliitikast rääkida, lihtsalt kuulas ja vaatas!
Seal ma siis kõndisin, kaks väliraadiot rihmaga kaelas (sel ajal olid need suured ja rasked), aga ei märganud midagi kahtlast. Ainult et tuhanded tantsisid ja lõbutsesid. Olin arvamisel, et see oli juhus, mis kunagi enam ei juhtu. Nüüd seda kirjutades tuleb meelde rahvalik laul KUI KUNGLA RAHVAS… … istus maha sööma, siis Vanemuine — kas see oli tema, kes anonüümselt tahtis teada, kas meil ikka on veel „mehe meel” või tahtis meie kulul hoopis nalja teha? Üllatavalt ajakirjandus, isegi album Esto '84 ignoreeris rahvapeo olematuks. Võib-olla meil on liiga palju kultuuri, aga vähe inimlikku ühtekuuluvust.
Rahvapeo puhastulu oli umbes 50.000 dollarit – 25.000 Eesti Majale ja 25.000 Estole. Sven Hanson Rootsis, tuntud suur eestimeelne rahvuslane ja ülemaailmne eesti peaskaut, kirjutas hiljem, et temale jäi Esto '84 pidustustest kõige mõjuvam mulje rahvapeost — täpselt sõnu ei mäleta.
Tack så Mycket!
September 2013
Arvo Vahtra
