Just tema sünniaastapäevaks toovad need välja sahtlis peituvad mälestuste killud. Kõige võimsama panuse tegi aga spordikirjanik Paavo Kivine trükivärske elulooraamatu näol. Jajah, malemängu peetakse spordiks vähemalt pooles maailmas. Kivine ei paku uut veini vanas lähkris, vaid lõviosa materjalist on alles nüüd arhiividest välja kaevatud, tõlgitud ja redigeeritud. Ära on toodud isegi mitu lehekülge KGB-materjale – Keresest, võrratust eeskujust!
Samas vaimus püüame meiegi meenutada midagi tabavat ja iseloomustavat, kas isiklikult kogetut või kuskil loetut. Oleme heas seltskonnas, sest kiidulaulu komponeeritakse meie sangarist sel talvel ka Californiast üle Euroopa Indiasse ja Hiinasse, kus malemäng on viimasel ajal teinud ulja tiigrihüppe. Päris kindlasti jõuavad võõrad kirjutada juubilarist kordades rohkem kui meie ise.
Teen siinkohal üleskutse välismaal elavatele eestlastele, et nad lõikaksid välja kõik artiklid, mis satuvad nende kätte – olgu siis islandi või katalaani, ungari või gruusia keeles – ja saadetagu Keresele sümboolse auaadressina Eesti Maleliidu või Paul Kerese nimelise Malemaja kaudu!
Paavo Kivise monumentaalne partituur „Paul Keres” on koostajal järjekordne täistabamus pärast Palusalu ja Lurichi raamatuid. Juba saatesõna lugedes tekib omapärane lüüriline meeleolu, et nii ilusti tahaks ise ka osata kirjutada! Esimesel leheküljel seletab autor, mille poolest erinevad väikerahva ja suurrahvaste sangarid. Suurtel on selleks kas mõni väepealik, teadlane või kunstnik, meil aga tihtipeale sportlane. Meie sangari võidu puhul heiskame riigilipu, aga argipäeval seisab ta oma rahva keskel ja kõnetab pöidlahoidjaid. Suurriigi sangar pigem ajab naabritele hirmu peale, meie oma kinnitab meile, et oleme rahvusena olemas.
Nii kogukasse ja eksklusiivsesse teosesse tohiks mahtuda kõik, mida Kerese kohta teame või teada tahame. Tema esimesed võidud ja 11-12aastaselt Pärnu esimängijaks saamine, seejärel Eesti mitmekordne meister, rahvusvaheline suurmeister, maailma absoluutsesse tippu tõusmine.
Max Euwe nentis, et „Keres on üks väheseid maletajaid, kelle tee tippu ei olnud pikk. Ta jõudis tippu kolme aastaga, jäädes sinna pea neljakümneks aastaks”. Eksperdid on üksmeelsed: Keres oli parim maletaja, kellel puudus maailmameistri tiitel. Kurb… ja ebaõiglane! Kuid nüüd, pool sajandit hiljem, nimetas maailmaliit FIDE 2016. aasta rahvusvaheliselt „Paul Kerese aastaks”.
Kivise koostatud Kerese elulooraamat hõlmab muidugi ka Moskva poliitilise tagakiusamise. Keres pidi aastakümneid kannatama represseerimist samal põhjusel, nagu kannatas kogu Eesti rahvas ja riik Teises maailmasõjas ja külma sõja poolsajandil. Ometi suutis ta kõige selle juures jääda ausa mängu etaloniks.
Nüüd ärgu keegi arvaku, et eluraamatu koostaja püüab üksipäini omaenda muljeid ja mälestusi paisutada rekordiliseks 600leheküljeliseks. Talle on abimeesteks terve staap male maailmameistreid, eksperte ja prominente. Maleliteratuur on rikkalik ja sellest annab ammutada.
Maailmameistritest on raamatus Kerese kohta sõna võtnud valdav osa neist, kes tema vastu mänginud, ja nende hinnang on superlatiivne. Siinjuures kummardus Kivisele kõigi nende tsitaatide leidmise ja väljatoomise eest! Esitame ühe-kahe lausega nende kauneid helisid, mille kooskõla moodustab
lausa sümfoonia.
Alehhin: „Teda iseloomustab niisugune keeruline lihtsus, mis on omane vaid ülimale mõistusele ja elegantsele vaimule.”
Euwe: „Keresel oli ainult sõpru. On kujutlematu, milliseid iseloomuomadusi, milliseid kõrgeid eetilisi tõekspidamisi peab omama, et püsida sellisena maailmas, kus leidub nii palju vastuolusid ja ebaõiglust, nii palju kiivust ja kadedust.”
Botvinnik: „Niisugusena nagu Paul malesse tuli – otsekohese, tagasihoidliku, heasoovliku, jäägitult armastatud alale andununa – niisugusena ta ka lahkus.”
Smõslov: „Ma ei tea ainsatki maletajat, kes poleks Kerest austanud. Minu meelest põhjustas üleüldist armastust Paul Petrovitši vastu ennekõike tema sõbralikkus ja korrektsus… Keres oli kõikjal oodatud külaline.”
Petrosjan: „Nii kodu- kui välismaal, ükskõik kuhu saatus malerändureid ka ei viinud, võisin korduvalt veenduda, et Keres oli tänapäeva maletajatest ilmselgelt kõige lugupeetum, oli Sportlane suure algustähega.”
Tal: „Paarikümne aasta vältel oli mul õnn korduvalt Paul Keresega kohtuda… Temaga mängida oli alati huvitav, kuid äärmiselt raske. Rahuliku manööverduse võisid äkki katkestada taktikalised sähvatused.”
Spasski: „Võimalik, et meie teineteisemõistmisele aitas kaasa minu venelik süükompleks eestlaste suhtes… Loomult oli Keres sündinud aristokraat. Ta oli ilus, sportlik, hästikasvatatud. Kuid asi polnud üksnes selles. Temas peitus midagi niisugust, mis lubab rääkida hingeõilsusest. Palju oli looja Paul Keresele andnud, aga palju temalt ka nõudis… Ja Keres ei jäänud võlgu. Jään surmani meenutama teda armastuse ja uhkustundega.”
Mõned suurmeistrid on rääkinud Kerese tähtsusest Eesti rahvale, kuid ainsana on Spasski näinud sügavamale Kerese naha alla: „Kuid temas oli ka midagi salapärast. Ma tundsin selgelt, et Keres kandis läbi elu mingit ränka taaka. See taak, nagu ma nüüd aru saan, oli piiritu armastus ja uhkusetunne oma esivanemate maa vastu, vankumatu püüe pidada vastu kõigile katsumustele, kanda vastutust iga oma sammu eest. Ma ei ole iial kohanud samaväärselt arenenud vastutustundega inimest.”
Nendele tsitaatidele kõrvutame Eesti rahva ühise hinnangu, saadud ringküsitlusel 1999. Selles valiti Keres sajandi parimaks eesti sportlaseks.
Siin raamatu rõhuasetusest pisut statistikat: mälestusi on kirjas 42-lt autorilt, kelle kaudu kulgebki Kerese elulugu koos „teenistuslehega”. Kirju on 250 lehekülge – Kerese omi teistele. Tekstis nimetatud „asjaosaliste” nimestik katab kümme kaheveerulist lehekülge. Ühe sõõmu või vaba nädalalõpuga ei jõua lugemisega kuigi kaugele, aga iga episood on omaette dramaatiline lugu ja kõlbab hästi lugemiseks teises järjekorras kui just kronoloogilises. Näiteks kõigepealt need peatükid, mis paistavad sisukorrast kõige põnevamatena või lubavad lugejal kaasa elades hüüatada „jah, nii see oli!”.
Paul Kerese eluküünla ootamatu šahh-mati kohta on mul üks apokriiva. See oli suve hakul 1975. Kanada maleliit oli kutsunud Kerese Vancouverisse osalema rahvusvahelisele maleturniirile. See oli muidugi teada ka kohalikule eestlaskonnale. Keres andis „programmivälise” simultaani kohalikele maletajatele, kus ta ei olnud ainus eestlane. Kui Keres tegi Helsingis viimase vahemaandumise ja oma hotelli siirdus, anti talle N. Eestist edasi sõnum järgmise hoiatusega: Kui sa kodupinnale jõuad, küll sina siis saad! Keres teadis, mida see tähendas ja ehmatusest sai ta südameataki, kõigepealt ühe ja paar päeva hiljem veel teise.
Nii rääkis mulle toona Stockholmis väljaantava Eesti Päevalehe peatoimetaja Juhan Kokla, sest sedasi oli temani jõudnud referaat sündmuste käigust. Aga nii ta ei kirjutanud, vaid ikkagi kainelt ja vaoshoitult. Mingist salanõust ma pole oma kahekümnel Tallinnas elatud aastal ei lugenud ega kuulnud. Ometi pean ma seda versiooni võimalikuks, sest N. Liit oligi sihuke. Südamerike? Ilmselt ei ole ta kunagi kellelegi rääkinud südamerikkest, teda osundatakse hoopis hilisemas elus podagrast tekitatud jalavalus.
Mida N. Liidu võimud olid Keresele lubanud ja mida mitte, seda ma ei tea. Ent see, mille eest eestlasi hoiatati väljasõiduviisa andmisel, oli kõigile sama, nimelt et ärgu külastatagu „emigrantlikke kantse” nagu Eesti Peakonsulaati ja Eesti Majasid, ja pandagu hoolega tähele, mida sugulased-sõbrad räägivad. Nende reeglite vastu võis Keres patustada küll.
Tema käimisi ja kohtumisi välismaal kontrolliti juba aastaid käsu põhjal „kõige kõrgemalt tasandilt” ehk Moskvast. Ta oli jätkuvalt heas vormis ja võitis Vancouveri turniiri suurelt 8,5–1,5, ja et Kivine toob ära tema elu viimase matši (15. mai 1975) käigud, võib lugeja ise proovida, kuidas tundub selle retsepti järgi matti teha valitsevale USA meistrile W. S. Browne'ile. Läänerannikul esines Keres kolm nädalat kestnud seminaridel ja simultaanidel, samas suhtles ta „emigrantliku ladvikuga” ja käis nende suvepäevadel grüünes. Teel tagasi Tallinna peatus ta koguni kümme päeva Torontos (ai-ai!).
Loendamatud eestlased suudavad kaugest minevikust meenutada üht ja teist oma kokkupuuteist Keresega. Ma ei mõtle ainult nendele, kes puht füüsiliselt avaldasid talle viimast austust, kui palistasid 1976. a. kümnete tuhandete päiselt Tallinnas Estonia puiesteed, kui auto viis teda maisesse rahupaika. Teistel, näiteks väliseestlastel, kellel ei olnud võimalik korteeži tunnistajaks olla, leidsid mõne muu võimaluse, näiteks rahvahääletusel teda Eesti sajandi sportlaseks valida – nii tegin minagi. Mis ime siis, et Eesti Spordi Biograafilises Leksikonis (III trükk 2011) on Kerese saavutuste loetelu hulga pikem kui ühelgi teisel 6000st väljavalitust.
Mida meeletumaks muutub tänapäeval võistlemine ja iga hinna eest võitmine, koguni keelatud ainete pruukimise abil, omaenda organismi mürgitamise hinnaga ja igasuguse sohitegemise kaudu, et aga saavutada võitu, rahalisi auhindu ja kuulsust, seda enam tõuseb sellest möllust puhtana Paul Kerese nimi. Teda peetakse täie õigusega ausa mängu säravaks eeskujuks, mitte kuskil ei leia tema aadressil vihjet millelegi negatiivsele. Mida tänapäeva spordimaailm kõige enam vajab, on temasuguseid võistlejaid.
Aarand Roos
