26. veebruaril, kaks päeva peale õiget vabariigi sünnipäeva, tähistasime Sydney Eesti majas Eesti 105. sünniaastapäeva . Seekord olin esimest korda kaasatud ürituse korraldamisse, sest alates eelmises aastast olen tegev Sydney Eesti Seltsi juhatuses. Olin juba varakult Eesti majas, et peo jaoks heeringa-muna võileibu valmistada, koogid lahti lõigata ja puuviljad vaagnatele seada.
Kuna ürituse jaoks ei olnud vaja eel-registreerida, et ikka võimaldada võimalikult paljudel inimestel osaleda, siis oli keeruline arvata, kui paljud otsustavad kohale tulla. Olime arvestanud umbes 70 inimesega, kuid tegelikkuses oli tulijaid oluliselt rohkem. Loomulikult on väga armas, et inimestele lähevad need üritused korda ja neid saabub palju, aga veidi tekitab see korralduses puudujääke, ning nii me seal sebisime edasi-tagasi, närviliselt, sättides välja lisatoole ning oodates ning jälgides, kas ikka jätkub kõigile midagi suhu pistmiseks või peavad mõned päris ilma jääma.
Aga üldiselt on nii, et kui tahad laua taha kohta saada ja kindlasti ka midagi ampsata, siis tasub varem kohale tulla.
Mis meie pere jaoks käesoleva ürituse eriliseks tegi, oli see, et Robin esines oma bändiga ja esitas kaks Eesti lugu. Robin pole varem ei bändiga ega ka üksi kodus midagi eestikeelset laulnud, välja arvatud siis, kui me veel Eestis elasime ja ta oli 10-aastane. Ma olen varem ka ikka palunud, et õpi mingeid eestikeelseid lugusid, just et saaks vahel kasvõi Eesti majas esineda, aga ta pole üldse vedu võtnud. Seekord läks kuidagi kergelt. Olin parasjagu Sydney Eesti Seltsi juhatuse koosolekul ning arutasime vabariigi aastapäeva ürituse kava, kui ma saatsin Robinile sõnumi, et ma tahan, et sa laulad Ruja „Eesti muld ja Eesti süda“ laulu aastapäeva peol. Ja Robin vastas ainult – „Ok“. Nii kergelt läkski! Ma arvasin algul, et ta tuleb akustilise kitarriga ja teeb üksi paar lugu, aga kui kodus hakkasime laulu kuulama, siis tundus kohe, et bändiga oleks see palju võimsam.
Robini bändipoisid olid rõõmsalt nõus Eesti üritusel osalema ja selle kahe loo pärast oma tehnika linna tassima ning jäimegi rõõmsalt ootama, et kuidas selline täiesti teistmoodi performance Eesti majas – tegemist on ju noorte rokkbändiga – välja kukub.
Kui Rein Rannapi ja Lydia Koidula „Eesti muld ja Eesti süda“ oli kohe täiesti kindel valik, sest see läks hästi kokku meie selle-aastase ärkamisaja teemaga, siis teist laulu, mis eelnevaga harmoniseeruks oli üsna keeruline leida. Otsisin igasugu Eesti muusikute repertuaare läbi, aga lõpuks maandusime jälle Ruja peale ja esitusele tuli Urmas Alenderi laul „Vaiki kui võid“
Robinile meeldis see laul juba esimesel kuulamisel. Ruja laulud on üsna keerulise meloodiaga ning kuna harjutamiseks oli vähe aega, siis esitlusest on aru saada, et lood on veel natuke toored ning kui saaks rohkem praktikat, siis oleks ka tulemus parem, aga minu meelest oli lahe ikka.
Veidi kehvasti läks vaid see, et poiste endi vokaalitehnika ei hakanud tööle ning lavaproovi teha ei saanudki. Õnneks oli Eesti majas olemas oma mikrofon ja kõlar, aga kuna sellega ei jõudnud enne kontserti proovi teha, siis astus bänd lavale teadmatuses, kuidas nende laul läbi selle võimenduse kostab ning kas üldse toimib nii nagu vaja. Ma usun, et nende oma aparatuuriga oleks olnud parem ning Robin oleks ennast kindlamana tundnud, aga paistis, et publikule meeldis ja see ongi ju kõige tähtsam. Ning arvestame ka, et nad on siiski ainult 18.
Pärast esinemist tuld paljud poistele kiidusõnu ütlema ja ma usun, et nad esinevad Eesti maja üritustel ka edaspidi.
Veel esinesid kontserdil Kooskõla koor ja Virmalised rahvatantsugrupp. Ilus kummardus Ukrainale oli Kooskõla ettekanne Ukraina rahvalaulust – väga armas oli.
Robini laulu “Eesti muld ja Eesti süda” saab kuulata YouTube'is.
