W. Zappi tasub meenutada, sest esiteks võib Tallinnas minna Valdeku tänavale ja vaadata maja nr 35, kus kuulus leiutaja oma kaamera loomist alustas, teiseks on tema lapsepõlvenäide heaks illustratsiooniks sellele, millele tahaks tähelepanu juhtida ka merehariduse mudeli eest hoolitsejatele.
Walter Zappi isa Karl oli saksa päritolu ning sündis Reinimaal, kuid oli üles kasvanud Inglismaal ning seal ka Suurbritannia kodakondsusesse astunud. Riias oli ta ametis ühe kaubandusettevõtte välisesinduses ning abiellus baltisaksa kaupmehe Julius Burchardi tütre Emiliaga. Esimese maailmasõja puhkemine tõi Zappide perele kui „kahtlastele saksa päritolu” Riia elanikele kaasa sundpagenduse Uuralitesse Ufaa linna. Tagasi Riiga saadi alles 1918. a.
Isa sõitis seejärel üksi Tallinna, et ette valmistada pere kolimist Rootsi, ent lõpuks läks nii, et 1921. a sai Zappide kodupaigaks Tallinna Nõmme.
Tegeldes noorte inimestega, võime öelda, et päris andeta lapsi pole olemas. On erineva andega lapsed, kelle saatus erinev, sest osal on õnne, et nende annet märgatakse ja osal see õnn puudub ning nende anne jääb seetõttu välja arendamata.
Mereakadeemias töötades veendusin korduvalt, et akadeemias ja eriti Merekoolis oli palju käeliselt andekaid noori inimesi. Ülikoolis õpetades kohtan sageli noori inimesi, kelle käeline andekus on jäänud mingil põhjusel välja arendamata. Kuna Eesti koolisüsteem (üld) ei toeta inimeste käelise andekuse arendamist või teeb seda minimaalselt, siis on kujunenud olukord, kus nii hariduspoliitikud kui kõrgkoolide juhid on hakanud käeliselt andekaid noori mõõtma teiste mõõdikute järgi. Selle asemel, et hinnata noore inimese andekust midagi ise teha, püütakse neid seada pingeritta näiteks mälutreeningu näitajate järgi või võrreldes käekirja ilu või hinnates õpetajate korralduste täitmise kiirust jne. Meie üldhariduskooli mudel omab ikka veel vana Preisi tütarlastekooli tunnuseid ja seega ei sobi hästi rüblikuvaimuga käeliselt andekatele poistele (ja seda tüüpi tüdrukutele). Kuid, et viidata sellele kui üldisemale probleemile, tahaks meelde tuletada kuulsa leiutaja kujunemist.
Nagu meenutavad W. Zappi eluloo uurijad, õppis kuulus leiutaja palju ise ja tema formaalne haridustee jäi üsna lühikeseks. Õpetajate rangetele nõudmistele allutatud koolikohustused käisid nõrgale, närvilisele ja kehva tervisega poisile üle jõu. Vaid lemmikainetes joonestamises ja geomeetrias ei olnud tal probleeme. Pidev psühholoogiline stress viis 1920. aastal tõsise närvivapustuseni, mille tulemusel hajus unustusse praktiliselt kõik seni õpitu. Ta oskas kirjutada oma nime, võis veel lugeda, oskas vähesel määral matemaatikat ja see oli kõik. Arsti soovitusel lahkus ta 14-aastaselt koolist ja esialgu oli paranemine tähtsaim ülesanne tema elus. Aeglaselt hakkas tema olukord paranema. Kooli naasmine ei tulnud kõne allagi ning pere nägi ainsa võimalusena õpipoisi staatust.
Veel Riias elades asus ta ema õemehe W. F. Häckeri litograafiaärisse ja see töö paelus teda tõsiselt. Pere aga siirdus kolme kuu pärast Tallinna ja siin tuli tööotsinguid uuesti alustada. Pärast proovimist graveerija abilisena Bode juures sattus noormees 1922. a varakevadel fotograafiõpilaseks Walter Lembergi juurde. Lemberg oli tol ajal üks Tallinna tuntumaid fotograafe, tema ateljee asus Tallinnas Suur-Karja tn 4. See, isa soovil esialgu küll vastu tahtmist alustatud töö, sai tegelikult Walter Zappi edasisele elule tähtsaks sihiandjaks. Elukutselist fotograafi Zappist ei saanud, ent rutiinse laboritöö kõrval huvitus noormees fotokaamerate ehitusest, peenmehaanikast ja optikast. Teadmisi täiendas ja oskusi omandas ta omal käel fotoaparaate parandades.
Ja nüüd jõuame pedagoogika jaoks olulise tõdemuseni, käeliselt andekate noorte jaoks on vaja teistsuguseid õpetajaid. Ka W. Zappile jagasid oma teadmisi rahulikult ja noort inimest alandamata ning hoopis toetades vanemad kaastöölised (meistrid) Johann Livenström ja eriti Woldemar Nieländer. Siinkohal meenutame, et mereharidus Eestis ongi alati põhinenud sellisel õppel, kui noortele (varem poistele, täna ka tüdrukutele) andsid teadmisi edasi vanad merekarud, kes olid suureks autoriteediks oma õpilastele, aga kes õpetasid oma õpilasi mitte käskude-keeldudega, vaid pigem isikliku kogemuse edasiandmise kaudu. Koos õpetusega (mida loomulikult ei rõhutatud pidevalt) anti edasi ka meremeheks olemise kultuur. Olen imetlenud neid noori poisse, kes üldkoolist pääsenuna Merekoolis purjekale saades on sellel olnud valmis veetma kas või kogu aja. Praktilise mereloleku küsimustele vastuseid otsides on sellised sellid valmis läbi uurima kõik keerulised (ka teoreetilised) raamatud, mistahes keeles neid lugeda ei tuleks. Samas poleks tavakoolis neil noortel mingit stiimulit end pingutada, sest neid ei mõõdeta seal nende jaoks olulises.
Tulles tagasi W. Zappi juurde, tuleb öelda, et kui teda poleks antud vanade käsitöömeistrite juurde õppele, oleks temast saanud ilmselt ühiskonna heidik. Kuid saades tuge, mis koolis oli puudunud, avaldus Walter Zappi leidurivaim varakult.
(järgneb)
prof. Peeter Järvelaid
Märkus: Kirjutatud ajakirjas Meremees toimuva diskussiooni ajel ja ajakirja toimetuse tellimusel.
