Telli Menüü

MEREHARIDUSE MUDELIST JA TEHNIKAHARIDUSE KULTUURIST

Walter Zappi esimene patenteeritud leiutis oli „Paberi lõikamise masin, eriti päevapiltide jaoks". See Eesti patent nr. 746 kannab kuupäeva 24. november 1925. Walter Zapp oli siis 20-aastane. Samasse aega jäid ka esimesed mõtted miniatuurkaamerast.

Minox LX

Nii kummaline kui see ka ei tundu, sai kõik alguse ühest Zappi unenäost, kus üks tema tuttav fotoklubist hoidis torukujulist metallist eset horisontaalselt mõlemas käes silmade ees. Iga kord, kui ta selle eseme lahti tõmbas, ta pildistas. Esialgu ei rääkinud Zapp oma minikaamera ideest kellelegi peale sõber Nixi Nyländeri. Selle idee teostamisega tegeles ta vabadel hetkedel. Et soovitavat tasku- ja käepärast vormi ning suurust proovida, valmistas ta mõõdumudeli, puuklotsi mõõtmetega 12.5 x 28 x 75 mm. Oli aasta 1932 ja jääb üle vaid imetleda selle mehe usku oma ideesse, kuni selleni, et ta treib valmis sobiva korpuse ja siis alustab selle formaadi komplekteerimist. Ning mitte lihtsalt olemasoleva fototehnika vähendamisest, vaid põhimõtteliselt täiesti uue tehnoloogia projekteerimisest tolle aja kohta utoopilises formaadis. Ametlikult jätkas Zapp keskformaatkaamera konstrueerimist, kuni kahe aasta pärast jõuti ühisele arusaamisele selle plaani teostamatuses. Kuna paralleelselt selle tööga oli Zapp otsinud oma lemmikule võimalikke konstruktsioonilahendusi, oli tal ühe idee äralangemisel kohe uus võtta.

Nixi Nyländeri abiga õnnestus Zappil Jürgensoni veenda ning töö võis jätkuda. 1935. aasta 19. jaanuariks oli Zappil paberil lõpuks midagi päris uudset – maailma esimene tõeline minikaamera (Minox CLX). W. Zappil vedas, sest tal (kes oli koolidrilli tõttu tõeliselt kannatada saanud), oli häid abilisi. Tema leiutisele oli antud õnnelik elu ja ta suutis suurte sõdade aja ilusti üle elada. Õnnelik elu oli W. Zappil endalgi, sest 1945. aastal lõi ta varasema firma asemel uue kompanii MINOX GmbH Wetzlar.

1948. aasta lõpuks olid uue MINOXi mudeli tootmiseks kõik ettevalmistused tehtud ja esimesed aparaadid vallutasid tõeliselt maailma. Zapp asus 1950. aastatel elama Šveitsi, kus töötas elu lõpuni peamiselt vabakutselise konstruktorina. 2000. ja 2001. aasta suvel külastas kõrges vanuses Walter Zapp taas Eestit. Eestis olles külastas ta muuhulgas Pärnu jahtklubi, Piritat, Nõmme raudteejaama, Valdeku tänav 35 –paika, kus ta leiutas kaamera.

Kui nüüd püüame W. Zappi (võime lisada ka näiteks Naissaare kuulsa optiku Schmidti jt ) näite viia meie merehariduse mudeli diskussiooni juurde, siis siin ongi tõsine probleem. Merehariduses on läbi ajaloo suures osas tegijateks olnud W. Zappi moodi käeliselt andekad inimesed.

Merehariduse mudelist

Mereharidus on vähemalt seni kindlasti vastanud seda tüüpi noorte inimeste arendmise vajadustele. On vana tõde, et käeliselt andekaid inimesi tuleb õpetada, näiteks võrreldes ülikoolides õppijatega, nagu teisest otsast alates. Kui ülikoolides õpetatakse enne raamatust asjad selgeks ja selle õppe aluseks on teooria, siis käeliselt andekatele on parem alustada nende andest lähtudes praktikast, arendades välja praktilised oskused kõrge tasemeni. Seejärel anda praktilise õppe käigus pidevalt juurde praktilise töö teooriat ning lõpuks jõuda selle teadmise kõige sügavama teooriani.

Nagu meistrite koolitamisel ikka, peame õpetajatena alati aru andma, et tippu ei jõua alustanutest kõik ja osa meistriks õppima asunutest jäävadki sellideks, kes peavad elu lõpuni olema (kaptenite, vanemmehaanikute juhtida). Sellise praktikaga seotud õppe käigus avanevad kiirelt need, kel antud kaasa anne pidada oma ametit ka kõrgeimal astmel.

Kui täna püütakse mereharidust nii jõu kui kavalusega tänase tehnikahariduse alla suruda, siis siin on üks väga tõsine probleem. Tänane tehnikaharidus põeb tegelikult ise arengu(peetust)probleemi, sest viimasel ajal on kaotatud tegelikult oma identiteet.

Tehnikaharidus on hakanud ülikoolide bürokraatia võidujooksus matkima klassikalisi ülikoole, loobudes senisest teest. See tähendab, et vahel tekib küsimus, kas tehnikaÜLIKOOL või tehnoloogiaÜLIKOOL suudab ikka insenere või siis rahvusvaheliselt tunnustatud meremehi koolitada?

Aga laevafirmad tahavad saada mitte merendusteadlasi, vaid meremehi, kes suudavad liikuda veel kas purjekal või hiigellaevu juhtides, aga mitte neid, kes suudavad vaid seletada erinevaid teooriaid, samas ehk ise poriloigul paberlaevu ujutades. Olles jurist ja teades, kuidas koolitada juriste, ei võtaks ma meremeeste koolituse teemal sõna, kuid nähes, kuidas Eestis räägitakse inseneride koolituse- ja matemaatika-füüsika õpetamise seosest, võetakse juba aastakümneid meie ülikoolidesse nendele erialadele õppima mõnede helgete peade kõrval massiliselt „kolmepoisse” ja nendegi hulgast saadetakse hinnete poolest viletsamad, kes ikka ülikoolist ei taha lahkuda, õpetajateks ette valmistuma…. Siis ütleb minu kõrvalvaataja pilk, et nii me inseneride koolituses uut taset ei saavuta. Aga arvestades merehariduse senist traditsiooni, kus käeliselt andekaid hakatakse arendama, lähtudes nende andest (mitte ülikoolide süsteemist), võiks päästa ka insenerihariduse jälle õigele rajale.

Meie tehnikahariduse tase, mis enne Teist maailmasõda, kui kehtis see vana õpetamise viis, oli oma tasemel aukartust äratav. Kahjuks polnud Eesti Vabariigil tehnilist potentsiaali, mis oleks suutnud väärikalt kasutada nende andekate inseneride võimekust. Ka mereharidus on andnud meile kapteneid ja mehaanikuid jt meremehi, kellele pole olnud suurimadki väljakutsed liialt suured. Asume siis mereharidust andma selle süsteemi järgi, mis edu toob!

prof. Peeter Järvelaid

Loe edasi