Telli Menüü

Meritsi maailma

Tiit Lääne, Enn Hallik: Kõnnin või merre. MTÜ Paduvere Talumuuseumi Selts, 2012. 240 lk. See pehmekaaneline hästikujundatud ja ladusalt kirjutatud raamat sisaldab 18 kodumaalt lahkunud inimese lugu. Lahkumise aastaks oli peaaegu eranditult saatuslik 1944. See on sarja „Meritsi maailma läinud eestlaste lood" avakogumik. Koostajad, kaks nimekat spordiajakirjanikku, on seadnud endale eesmärgiks üllitada kuus köidet, lõpetades sarja Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Võiks küsida ja küllap küsitaksegi: milleks need lood? Põgenes kümneid tuhandeid, nende saatus on üldsusele ammu tuttav. Tõsi, kuid iga inimese lugu on erinev. Kümnete tuhandete traagika saab nähtavaks ainult üksikult vaadeldes, nende kogusumma pole midagi enamat kui kuiv statistika.
"Kõnnin või merre" raamatu esikaas

Me kõik oleme emaüsast väljunud, mähkmeid niisutanud, kõndima ja kõnelema õppinud, kuid seal lõpeb meie sarnasus. Igal inimesel on oma elulugu, oma elu ja oma lugu. Igaüks neist pälvib tähelepanu, kodumaa kaotuse üle elanute oma kindlasti mitte viimases järjekorras.

Kaheksateistkümne loo (tegelikult 20 – ühes kõneleb abielupaar, teises kaks venda) peategelasest on valdav enamus Austraaliast, vaid neli on Rootsist, üks Kanadast ja üks Ameerika Ühendriikidest. Kolme lood on avaldatud postuumselt, kirjalike ülestähenduste või järeltulijate jutustuse põhjal. Eluteed on täis keerdkäike, mõnel üpris kirevad – üks paar jõuab Saksamaalt Austraaliasse Etioopia, Rodeesia ja Kanada kaudu; üks põgeneb lapsena enne Teise maailmasõja algust vanematega Eestist Nõukogude Liitu, kust naaseb pärast isa spioonina vangistamist. Rohke fotomaterjal lisab teosele koloriiti.

Koostajate mõistetav huvi sportlaste vastu on märgatav. Ühel juhul tekitab isegi väikese kõrvalekaldumise – loo peategelane jääb oma sportlasest isa varju.

Rõõmustaval kombel on raamatu väljaandjad leidnud terve hulga majanduslikke toetajaid, kes raamatus ära märgitud. Suurtoetajaks on Eesti kui mereriigi sümbol Tallinna Sadam, kelle egiidi all raamatusari ilmub. Heatahtliku irooniaga võib tähendada, et vaevalt kolmandik raamatu tegelastest lahkus kodumaalt Tallinna sadama kaudu. Pärnu, Kuressaare ja Liibavi olid populaarsemad, saartelt Rootsi siirdunud kaluripaatidest rääkimata.

Kõnnin või merre! See pealkiri on laenatud 12aastaselt tütarlapselt, kes eelistas uppumist venelaste kätte jäämisele. Seda tunnistavad koostajad oma saatesõnas ning ilmutavad olukorra mõistmist lausega: mindi selleks, et ellu jääda. Samas nullivad mõistmise nõukogude-aegse käibefraasiga „sõja jalust laia maailma”. Olnuks lahkumise põhjuseks lihtsalt sõja jalust pääsemine, oleks hiljemalt aasta pärast kõik kodumaale naasnud. Ja Saksamaale siirdujad läksid just sõja jalgu. Nii venelaste kui lääneliitlaste pommid olid võrdselt surmavad.

Sellised pisivääratused mõjuvad häirivalt, kuid ei tumesta teose väärtust. On rõõm kuulda, et 800 eksemplarine tiraaž on lühikese ajaga sisuliselt läbi müüdud. Jääme ootama uusi lugusid.

Eerik Purje

Loe edasi