Minu jaoks on Läti skulptor Kārlis Zāle (1888-1942) õnneliku saatusega kunstnik, sest tema looming on üle elanud ajad, kui teiste kunstnike poolt Vabadussõjaga seotud mälestusmärgid nõukogude võimu poolt hävitati. Temal oli võimalus luua Riiga Vabadussammas ja tema kujundatud on ka Riia Metsakalmistu memoriaal.
Sattudes tööalaselt Riiga, pakkusid läti kolleegid pärast tööd võimalust Riias veidi ringi vaadata, et näha just uuema aja muutusi Riia ajaloolises osas. Kui meie jutt läks lähenevale Võnnu lahingu aastapäevale, siis pakkusid võõrustajad võimalust teha ühine jalutuskäik kuulsal Riia Metsakalmistu memoriaalil, et vaadata üle hiljuti avatud väike kabel, kus seintel kirjas kõigi Karutapja (Lacplesis) ordeni kavaleride nimed. Ühine relvavendlus Eesti ja Läti vahel Vabadussõja ajal andis nii mõnelegi Eesti mehele lisaks Vabadusristile ka Läti Vabariigi annetatud Karutapja ordeni. Loomulikult autasustas Läti Vabariik nii meie kindraleid (Laidoner, Põdder, Pitka), kuid autasustatute seas olid ka mitmed eesti mehed, kel palju madalamad sõjalised auastmed.
Nüüd on Läti pealinnas Riias kuulsal memoriaalil väikeses kabelis need nimed raiutud kiviplaati väga õiglaselt, s.t. perenimejärgi reas, auastmetest ja ordeni järgust sõltumata. Sageli armastame ju öelda, et surm teeb meid võrdseks ja sedasi on mõelnud ka Riia Karutapja ordeni vennaskonna austamise korraldajad. Iga lätlase jaoks on Karutapja ordeni kavaler omamoodi legend. Eriti noorema põlvkonna jaoks, sest neile tundub juba isegi aasta 1990-1991 ajaloolise ajana, aga otsene side Vabadussõja ja Võnnu lahingu aegadega on neile väga kauge ajalugu, mida nad on lugenud vaid ajalooõpikutest.
Nii seisiski minu kõrval üks väga noor andekas läti jurist, kes täna tõusnud kõrgesse riigiametisse kui nõunik ja me otsisime koos nende kangelaste nimede reast eestlasi. Mu läti kolleeg on palju lugenud Eesti ajaloo kohta ja nii leidis ta kiirelt teiste seast üles Johan Laidoneri, admiral Juhan Pitka ja muidugi kindral Ernst Põdderi nime, kellest nooremale põlvele Lätis räägitakse ehk isegi enam kui meie koolilastele tavakoolis. Leidsime veel mitmeid eesti nimesid, mis läti kolleegile nii palju ei öelnud ning siis näitasin ma oma nooremale kolleegile kapral Karl Kruuse (1891-1942) nime selles kangelaste reas. Nüüd oli minu kord minu nooremat kolleegi valgustada.
Kapral Karl Kruuse võitles Võnnu all soomusrongil ja sai seal üles näidatud vapruse eest VR II/3 ja Läti Vabariigilt lisaks Karutapja ordeni. Seega vaatasime me koos ühe mehe lugu, mis viib meid otse selle Võnnu ajalooliste sündmuste juurde, mis annab nii meile Eestis kui lätlastele Lätis põhjuse tulla ikka ja jälle kokku Võnnu lahingute monumendi juurde ja austada koos neid mehi, kellele oleme tänu võlgu meie riikide loomise eest.
Kui oskasin noorele läti kolleegile Karl Kruuse elust veel mõndagi rääkida, siis imestas ta minu ajalooteadmiste üle veelgi enam. Ega mul muud üle jäänud, kui öelda, et Karl Kruuse pole meie pere jaoks lihtsalt üks inimene ajaloost, vaid ta on minu abikaasa vanaisa. Seega ajalugu on sageli meile palju lähemal, kui me oskame endale ette kujutada.
Mõeldes sel hetkel Riias Metsakalmistu memoriaalil meie kolmele lapsele ja täna oma suviseid poistemänge mängivaile kolmele lapselapsele, siis elab Karl Kruuse ju tegelikult edasi tema järglastes. Vahel vaadates vanu fotosid, kus Karl Kruuse ilusa noore mehena üles võetud ja siis vaadates tema järglasi, leiame päris selgeid ühiseid tunnuseid. Võidupüha eel, kui me ehk veidi sagedamini mõtleme oma esivanematele, keda saatus oli Vabadussõtta tõmmanud, siis tasuks mõelda sellele, et nähes välist sarnasust esivanematega meie nooremal põlvkonnal, saame ju uskuda, et pärime oma esivanematelt palju enamat kui vaid sarnase juuksejoone või -värvi, aga ehk ka need omadused, mis meie traditsioonis kasutatava kasvatuse tulemusena saavad realiseeruda vapruses, seista oma isamaa eest.
Need eesti meeste nimed Riias Metsakalmistu memoriaali kabelis meenutavad nii meile, kelle sugulaste nimed seal kivisse raiutud, aga ka nende lätlaste jaoks, kes tulevad sinna tegema austusest kummardust oma kodumaa kangelastele neid vapraid kodumaa poegi, kellele kabeli keskel asuval suurel plaadil sureva sõduri bareljeefi alla on kirjutatud sõnad „Läti eest!”
Ka meie vaatasime enne kabelist lahkumist seda sõduri kuju ja soovisime lahkudes neile kõigile sõduritele rahu. Kuid väljudes kabelist, vaatas minu noorem kolleeg minu poole ja ütles: “Ma tõin teid siia, et Teile ajaloost rääkida, aga kukkus välja, et hoopis mina sain täna veelgi enam aru, kui väike on meie maailm ja kui tihedad on tegelikult Eesti ja Läti suhted.” Uuel töönädalal ruttab minu kolleeg tegema nõunikutööd Läti presidendi kantseleis ja pole välistatud, et vahel Läti riigipeale nõu andes tuleb talle meelde meie ühine visiit Metsakalmistu Karutapja ordeni kavaleride kabelisse ja ta tuletab vajalikul ajal meelde neid eestlasi, kes aitasid kunagi Läti riigi sünni ajal ja kes Läti rahva kangelastena on täna kantud Karutapja ordeni kavaleride vennaskonda.
Aga kangelased olid ka need mehed-naised, kes osalesid neis sõdades, ühtegi ordenit ehk saamata.
prof. Peeter Järvelaid
