Ma ei ole seda veel maitsnud, kuid ühes ukraina-kanada kokandusblogis on selle maitset kirjeldatud kui “karamelliküpsis, kohvikeeks, (briti) scone ja (itaalia) biscotti – all in one” (kõik korraga). Antud kokk lisas veel muna, röstitud sarapuupähkleid ja mooniseemneid. Kokandus ei tunne piire, eriti mitte riigipiire, kallid rosolje- ja kapsarullisõbrad!
Sipelgatordi (Anthill cake, Muraveynik) retsepte leiab internetis ja ühe firma toodet müüakse ka Selveris. Nii et ronigem uuesti oma mätta otsa seda pesa vaatama. Eestis on sipelglasi 54 liiki ning eriti kuklasi (wood ants) ja nende võimsaid pesakuhilaid on meie esivanemad aastasadu imetlenud, hoidnud ja töökuse mõttes lausa eeskujuks võtnud. Veidi tahumatu see tort küll on, nagu paras rändrahn ja värvilt igavalt beež, aga kõik muu – sööjate pidulik riietus või roa esitlus (eine särav-lumisel metsavälul) – võib ju seda korvata.
Järgmisel võimalusel tutvustan üht sarnast maiust, mida eesti lapsed täiesti omaks peavad: kass Arturi kook. Minusugused, kes siin 1970ndatel ja 80ndatel ei elanud-kasvanud, ei tunne ei kass Arturit ega tema nimelist kooki ja tõenäoliselt ka mitte maiuseid Kirju koer, Kräsupea ega ka küpsisetorti, mida iga eesti laps tänapäevalgi tõenäoliselt esimese koogina valmistab, kuna siiamaani on olemas vastavad kergesti laotatavad (ja leotatavad) ruudukujulised “Selga” küpsised Lätist.
Elagu eesti töölismesilad ja pesaehitajad, kokad ja rändrahnudel ronijad, saunamaratoni pidajad ja suusalume otsijad; kõik, kes uuele avatud minevikku hoides. Head Vabariigi aastapäeva!
Riina Kindlam, Tallinn
