Metsaülikooli õhkkond soosib süüvimist ja asjade ning tegemiste sisu üle järelemõtlemist. Just seda ongi ehk tänases kiires elutempos päriselt ellujäämiseks vaja. Väga tore oli näha, et „mets-eestlasi” kogunes silmade särades Kotkajärvele nii päris väikseid kui üsna eakaid. Äärmiselt head meelt tegi see, kui hästi siinkandis elavad eestlased Eesti asjadega – poliitika, majanduse, hariduse, teaduse, kunsti ja kultuuriga – kursis on. Seegi, kui hea on nende eesti keel.
Metsaülikoolis kuulebki vaid eesti keelt, kuid võib-olla tuleks edaspidi kaaluda varianti, et ka need noored, kes ehk eesti keeles (veel) nii hästi hakkama ei saa, leiaksid Metsaülikoolis oma koha: üks igahommikustest keeleõppe rühmadest võiks olla ette nähtud just neile, kes veel ei räägi, aga tahaksid kõnelda eesti keelt. Kotkajärvel osatakse meie keeleruumi hoida – hoida seda piisavalt avatuna, et keel ja kultuur areneks, ilma oma nägu ja hinge kaotamata.
Metsaülikoolil on mitu hinge. Suur aitäh neile kõigile erakordse elamuse eest.
Veronika Valk
Alustagem lõpetusest – täitsa hea Metsaülikool oli. Juba tõsiasi, et nii palju inimesi suudab leida aja ja tahtmise tulla ühte muuilmast nõnda kaugesse paika terveks nädalaks eesti keeles mõtteid vahetama – ja nõnda juba pea pool sajandit järjest – näitab, et tegemist on fenomeniga. Ehk siis ametlikumalt öeldes: formaat toimib. Küllap on seda vaja piisavalt paljudele. Jaa, on ju veel päris kõbusad ja äksi täis nii mõnedki, kes Metsaülikoolile omal ajal aluse panid. Siiski ei jäänud kuskilt otsast muljet, nagu oleks asi muutunud kunagiste noorte ehk tänaste vanade omavaheliseks kokkusaamiseks. Oli igas vanuses inimesi ja usun, et nagu muudelgi aladel, ei tegi ka siin probleemi toimiva formaadi sujuva edasiandmisega uutele noortele, kui aeg kunagi sealmaal.
Tänapäeval on päris hea viibida mõnd aega keskkonnas, kus internet ei toimi ja ka telefonid ei helise iga hetk ja igal pool. Inimesed räägivad hoopis omavahel. Ning et inimesi on palju ning erinevaid, jätkub ka juttu. Vähemalt nädalaks. Usun, et kauemakski ja loodan, et lood leiavad tee ka kirjapandud kujule. Kõhutunne ütleb, et kuulsin nii säherdusi lugusid, mida on pajatatud mitukümmend aastat järjest, kui ka noid, mis kerkisid mälust esmakordselt. Ülestähendamist ja kättesaadavaks muutmist väärivad nad kõik. Rääkisin oma esinemistes muu jutu seas ka kodueesti e-raamatute lugemiskeskkonnast Elisa Raamat ja pisitiraažidele keskendunud trükikojast Dipri, mille juures ise praegu tegutsen. Olen veendunud, et just e-raamatute ja vajaduspõhise trükkimise ühendamine võib tuua kaasa uue laine kirjastamises ning päevavalgele hulga raamatuid, mida seni oli paberraamatuna kas liiga kallis või liiga tülikas välja anda. Kes tahab midi hästiunustet vana või päris uut lugejateni, ja eriti Eesti lugejateni tuua, kirjutagu mulle lahkesti kms@dipri.ee ning leiame võimaluse.
Mõtteid jagus tegelikult hulganisti. Soovitan mitte unustada ära mõtet mitte unustada ära neid eestlasi, kes võibolla enam eesti keelt ei kõnele, aga on omal alal kõvad ja põnevad tegijad. Nendele võiks korraldada Eestis ingliskeelse Metsaülikooli. Et inimesed saaksid vabalt väljendudes oma kogemustest kõnelda ning teha seda Eestis, rääkida omavahel ja ka eestlastele.
Ühtlasi tänan kõiki, kes toimetasid kõik need päevad köögis. Tean hästi, et lihtsates tingimustes sajale inimesele hästi süüa teha pole lihtne. Nemad said suurepäraselt hakkama. Mis tuletab meelde, et kuna Eestis on viimastel aastatel väga palju suurepäraseid restorane tekkinud, oleks huvitav kutsuda Metsaülikooli mõni uue põlvkonna Eesti kokk. Kes räägiks eesti toidukultuuri uuenemisest ja paneks oma võimed proovile Metsaülikooli köögis.
Ilus oli, aga otsa sai. Kohtumiseni!
Karl Martin Sinijärv
FOTOGALERII – fotod: Maimu ja Tauno Mölder, Veiko Parming, Pearu Tamm, Heiki Eisler
