Muutunud on ka see, et väga paljud head metsaülikoollased ja metsaülikollide (Heino Jõe poolt asutatud audoktori tiitel) omanikud Tönu Parmingust Felix Oinaseni, jagavad täna õpetust taevases akadeemias. Olev Trässi eestvõttel mälestati ja mäletati sel aastal Kotkajärvel hiljuti lahkunud Mare Taageperat, kel oli oluline roll MÜ arengus.
Mõistagi oli 1989 õhus rohkem pateetikat ja rahvusromantikat kui praegu. Jah, siis oli ka naiivsevõitu lootusi, mille luhtaminekute üle võime täna mõnikord irooniliselt muiata. Ometi on asju, mis, jumalale tänu, ei ole muutunud. Nii toona kui täna võlus mind metsaülikooli vaba vaim. Ükski ettekandja ega tema poolt esitatud tees ei ole püha lehm, vaid kõige üle võis vabalt diskuteerida. Nii on see ka täna. Eriti vahva on see, et diskussioone korraldatakse tihti mõnusas humoorikas ja irooniliseski võtmes.
Mulle imponeerib ka see, et tänane metsaülikool on sättinud oma piirid avaramaks kui ainult klassikaline „eesti asi”. Eks nii ole see vist algusest peale olnud, metsaülikool ongi olnud üks eestluse piiride nihutaja. Sellest piiride kompamisest ja muutmisest on aegade jooksul kuuldavasti tekkinud ka teravaid konflikte konservatiivsemate vaadetega rahvuskaaslastega. Kui lugeda tekste, mida aktiivsed metsaülikoolide lektorid on kirja pannud, siis näeme selgelt, et eestlus ei ole MÜ seltskonnas kunagi olnud ainult mulgi kapsad ja rahvatants. Need rahvuslikud baaselemendid on alati olemas olnud (nii nagu sel aastal õpetas MÜ-s rahvatantsu Leanika Parra Eestist, Kalevipoja tõlkimisest inglise keelde rääkis Eesti kirjandusmuuseumi teadur Marin Laak ja meie muinasusundit meenutas Margus Tae). Aga neile põhiteemadele on ikka lisandunud ka globaalsem tasand. Sel aastal rääkis näiteks Mihkel Tombak „Occupy Wall Street” liikumisest, Toomas Sepp budismist, Armas Maiste improvisatsioonist džässmuusikas, Keto Soosaar sildade ilust ja NASA kosmosematkadest. Eestlastel on kõigi nende maailmanähtustega oma seos, eestlus on nüüd tõesti globaalne, nagu kunagi unistas üks metsaülikooli legendaarseid õppejõude Walter Rand.
Kuigi siinkirjutajal polnud võimalik kuulata päris kõiki ettekandeid, julgen kinnitada, et üheks põhjalikumalt ette valmistatud lektoriks oli sel aastal võrdleva kirjandusteaduse doktor Sirje Kiin, kelle etteasted loenguruumis, keeleõpetuse tundides ja huviringides tutvustasid luuletaja Juhan Viidingut. Luuletaja, näitleja, laulja Juhan Viiding (kasutanud ka pseudonüümi Jüri Üdi) mõjutas oma loomingu ja isikuga märkimisväärselt Eesti kultuuripilti.
Sirje Kiin rääkis Viidingu loomingust ja selle seostest tema reaalse eluga. Rääkides küll oma sõbrast ja vaimses mõttes sugulashingest, käsitles Kiin ausalt ka Viidingu elu traagilist poolt, loojanatuuri rahulolematust iseenda ja ümbritsevaga, tema alkoholiprobleeme ja traagilist enesetappu. Loodetavasti on Sirje Kiini põhjalik esinemine MÜ-s ka indikatsiooniks, et tal on Viidingu teemadel valmimas monumentaalsem käsitlus.
Kotkajärve metsaülikool, mis laienes esmalt Rootsi ja siis ka Käärikule, on oma tegevusega juba püstitanud endale tõelise vaimse monumendi. Aga materiaalse monumendina ilmus eelmisel aastal Tiina Kirsi koostatud „Kanada Metsaülikooli album”, mis annab põhjaliku sõnalise ja pildilise ülevaate MÜ aastakümnetest. Album on juba saanud häid arvustusi ka Eesti ajakirjanduses.
Kui seekordse ja mu esimese MÜ juurde veel tagasi tulla, siis 1989. aasta noor põlvkond (Tiina Kirss, Andres Kasekamp & Co) paistis nii loengutel kui saunalaval ehk rohkem silma kui tänane noor osaleja. Kotkajärvel kuulsin sel korral palju rohkem inglise keelt kui 24 aastat tagasi. Aga eks see ole asjade paratamatu kulg. Globaalse eestluse asja võib teatud juhtudel ajada ka inglise keeles, peaasi, et vaim oleks eesti oma.
Tiit Pruuli
