Õnneks on võimalik kuulata imetabaseid MÜ loenguid igal pool ja iga kell ürituse kodulehel. Mitte küll veel tänavusi, aga virtuaalse MÜ klassika 100 loengut: https://www.eesti.ca/mu/klassika/ Digitaalselt on talletatud Ivar Ivaskit, Ilse Lehistet, Tönu Parmingut, Heinosid – Susi ja Sillastet – , ehk kulda alates aastat 1968. Palun väga!
Igal pärastlõunal jaotus Metsaülikooli rahvas huviringidesse. Rukkileiva- ja verivorstitegu said läinud nädala lehes juba mainitud, veel sai matkata (bioloog Maret Tae ja samblikuteadlane Kristiina Mark Tartust), kanuutada (Robert Hiis), maalida maale ja mängida malet (Jaak Järve), kogeda ja õppida massaaži (Tiina Hiis) ning maitsta turbarabajooki ehk viskit. Marylandist 11-ndat korda kohale sõitnud Agu Etsi šoti viskide maitsmise huviringis ,,neile, kes peavad lugu maitsmis- ja haistmismeelte proovilepanekust“, meenutati muuseas vanasõna, et vesi jääb veeks, vili jääb väeks. Allan Luiker pakkus hiljem ühe-päeva-huviringi näol ka kohalike kanada viskide degusteerimise võimalust.
Kaks korda toimus ka mõtlusring (mindfulness) ehk kohaloleku praktika Jaan Sudaku juhendamisel. Pika vaimse teekonna läbimisel võib õnnelik hing jõuda valgustuseni (enlightenment), MÜs jõudsid paljud mingilgi määral käega katsutavalt enLICHENment’ini ehk samblik-selguseni.
Kaks loengut, mille osaks nädala lõppedes veel saime, oli kunstnik, kirjastaja ja väliseesti kunstigalerist Jaak Järve ,,Kuidas Tartu Pallase kunstikooli lõpetajad alustasid Eesti Kunstnike Koondise Torontos 1956. aastal“ ning välk-asenduslektor Miku Linkruusi esitlus oma tööpõllust – Toronto põhjaosa läbivatest ühistranspordisõidukite trasside ehitusest.
MÜ nädalasse satuvad tihti märgilised tähtpäevad: Eesti taasiseseisvumispäev (20. aug.) ning musta lindi päev (23. aug.), mil 1939. aastal Moskvas allkirjastati Molotovi-Ribbentropi salaprotokollidega pakt. Tänavu langes MÜs koosoldud aega vaid viimane, mille puhul koguneti Anton Õunapuu väljakule püstipäi mälestama, mis meilt võetud ning mis siiski meile jäi. Mälestati ka meilt viimastel aastatel võetud kalleid MÜlasi, teiste seas armastatud hiievana Margus Tae, maestro Taavo Virkhaus, teatriteadlane Mardi Valgemäe ja Markus Hess, kes 1986. a. algatas musta lindi päeva tähistamist Torontos ning millest kasvas rahvusvaheline ettevõtmine. 2008. aastal kuulutas Euroopa Parlament musta lindi päeva üleeuroopaliseks kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäevaks.
Appi tõttab KEELESÕPS
Tänavu haaras kinni võimalusest kasutada väljakuulutatud keelesõpsi (language buddy) tuge noormees Alexander Gonneau, kes oli esimest korda Kotkajärvel. Keeleliselt end veidi ebakindlalt tundvad inimesed on alati teretulnud MÜsse. Me kõik kõigume sellel keeleoksal ja pidevalt õpime koos. 26. augusti lehes ilmus Alexist foto, kus ta oli esimesel õhtul rinnale võtnud oma vanaisa Edgar Leesi akordioni. Edgar aitas vanemskaudina Kotkajärvet 1950-ndatel rajada ja lõpetas metsas käimise vanaskaudi Lembitu lellena.
Ning kui ilmub keegi, kes hakkas eesti keelt õppima alles kahe aasta eest, koroona-pandeemia ajal (küll Toronto Ülikoolis) ning temast saab pliksti-plaksti täitsa oma poiss, kellega ei tule mõttessegi midagi muud kui eesti keelt rääkida, tundub, et kõik on tõepoolest võimalik. Will, eestistatud nimega Viljar, avaldas arvamust, et MÜ oli tema jaoks täiuslik. ,,Peaaegu kõige parem olukord, sest kõik oli eesti keeles (ainult kaks juttu inglise keeles) ja paljud inimesed (kanadalased) ei rääkinud nii kiiresti ja nad kasutasid kergemaid sõnu. Nii et jah, minu keel läks kindlasti paremaks.“ Ta helistas selle kinnituseks oma sõbrale, kes talle MÜd soovitas ning Juku märkas kohe keelekümblustünnist (immersion) saadud läiget.
Kaugemate lähtepunktide kirev jaotus metsas oli tänavu järgmine: vähemalt 12 inimest Eestist, 7 USAst, üks Türgist ja üks Kenyast.
Lõpetuseks mõned kingitud mõtted. Helilooja ja muusik Kristjan Kannukene: ,,Mind just paelub see vaba õhkkond ja see sõprus siin. Kuidas me oleme õlg õla kõrval. Ja et on nii häid teadlasi ka siin. See on mõnes mõttes nagu vennastumine, et on ühine vaimsus! Ja muidugi see loodus. Loodus annab sellele vaimsuse tekkele nii palju juurde. Annab sellele elu. Loodus on ja ei ole ka Eesti moodi. On kodune tunne, välja arvatud see aluskalju.“ (Kanada kilp ja kilpkonnad.)
Rahvatantsuõpetaja Toomas Parra: ,,See on siiamaani hoomamatu, kui suur see eesti kogukond siin on. Olen siin Eesti kohta rohkem õppinud kui Eestis. Hea on vaadata Eestist väljapoole, vaadata siitpoolt sinna ja huvitav on kuulda inimeste lugusid, eriti põgenemisest. On tunda, et vanemad inimesed naudivad selliste lugude rääkimist.“
Deborah elab Washingtoni lähedal. Teda meelitas esmakordselt MÜsse tema korporatsiooniõde Indlast: ,,Kui Helena ei ütleks ja ma ei teaks oma isa poolt, kui tore siin on, siis ei teaks, et on olemas selline aare, armas aare. Ärge kartke siia tulla keele pärast. Ärge arvake, et teie keelest ei piisa. Igaüks võtab sellest, mida võib ja kõik teised, kes on siin, aitavad. MÜ tuleb sinule vastu, sinu tasemele. See MÜ õhk voolab ringi vabalt ja tõstab. See on tore, et enamus inimesi siin tunnevad teineteist, aga nad on kõik avatud mulle. Siin ei ole ainult loengud. See on kultuuriallikas, kuhu tullakse jooma.“
Ehk siis allikast. Turbavett, samblaleotist ja kama. Üks professor täheldas: ,,Joomarlust on palju vähem.“ Tõusud-mõõnad järveski.