Mil määral oled Sa seotud Toronto eestlaskonnaga?
Ma tunnen, et olen Toronto Eesti kogukonnaga üsna seotud. Huvitaval kombel algasid paljud Eesti-tutvused ühest õhtust Madisoni pubis, kui ma kandsin oma Eesti-särki. Kaks eesti neiut küsisid minult, miks mul see seljas on, ning ma vastasin, et minu eesti päritolu tõttu. Pärast paariminutilist lobisemist avastasid neiud, et ma olen suur hokifänn ning kutsusid mind kaasa lähedalasuvasse Einsteini pubisse, kus Toronto eesti hokivõistkond oli mängujärgset aega veetmas. Sealsamas kohtusin ma treeneri ja hokimängija Paul Marleyga ning meie suur sõprus oligi alguse saanud!
Minule kui hokimängijale on täiesti kohane, et mõned mu esimestest tutvustest Toronto eestlaskonnas tulid just hoki kaudu. Õigupoolest on mul au olla Toronto eesti hokimeeskonna liige. Iga aasta aprillikuus toimub turniir kolme Balti riigi meeskonna vahel, selle nimi on Baltic Cup ning eesti meeskond on viimased kuus aastat tiitlikaitsja olnud. Viimane fakt räägib kõnekalt sellest, et eestlastel on hokitalenti ning armastust maailma parima spordiala vastu. Tegelikult, kui ühel päeval asjad korda saavad, saab ehk teoks hokimängijate vahetusprogramm, mis ühendaks kodu- ja väliseestlasi.
Mida Sa Eestist arvad ja mida see Sulle tähendab? Kuidas on lood Sinu eesti keelega?
Tunnistan ausalt, et ma armastan Eestit ja olen väga uhke oma eesti päritolu üle. Lapsepõlves ma eesti keelt ei rääkinud, aga mida aeg edasi, seda enam hakkasin ma kaasa lööma Eesti kogukonna kultuuriüritustel (EstDocsi filmifestivalil, jõululauludel kirikus ja Eesti Maja üritustel). Vähimagi kahtluseta on kõik see aidanud kaasa enese tundmaõppimise raskel teel. Kui ma otsustasin esimest korda Eestisse minna, siis registreerisin ennast keelekursusele Eesti Majas. Pole vaja vist lisada, et rohkem keelepraktikat kuluks ära küll!
Sa said just bakalaureusekraadi sotsiaaltöös. Millest selline erialavalik?
Minu akadeemiline tee ei alanud Ryersoni ülikoolist. Aastatel 2004-2007 õppisin ma Toronto ülikoolis pärismaalaste kultuurilugu. Samal ajal mängisin ka Varsity Bluesi hokimeeskonnas, küll aga vähese mänguajaga. Tegelikult aga kõik see suur töö ilma tasuta ainult õõnestas mind sisemiselt. Niisiis, keset 2006/07. a hooaega otsustasin minna üle Ryersoni ülikooli sotsiaaltööd õppima. Pidin alustama täitsa algusest, jälle esimesest aastast, aga lõpuks sain, mida ma olin soovinud. Ma mängisin terve 2007/08 a. Ryerson Ramsi hokimeeskonnas! Sel ajal jäi küll kool tagaplaanile, kuid praegu viib mu sotsiaaltööharidus mind sellistesse kohtadesse, millest ma unistadagi poleks osanud. Ma töötan hetkel Ryersoni ülikoolis teadustöö assistendina, uurimisteemaks on noorte juhitud arengusuunad pärismaalaste kommuunides, kitsamalt võttes uurime spordi ja füüsilise tegevusega seotut.
Hokil on oluline osa Sinu elust. Miks just hoki – kas seetõttu, et iga kanadalane peab hokit mängima, või on mõni muu põhjus?
Mulle tundub, et parim küsimus jäigi viimaseks! Ma hakkasin hokiga tegelema 8-aastaselt, küllaltki hilja Kanada lapse kohta. Üks oli kindel – uisutajaks ma sündinud ei olnud. Kui ema pani mu power skating'u hokitrenni, siis see mulle ei meeldinud, kuna ma olin üsna kehv selles. Niisiis tegi ema seda, mida iga teine ema oleks teinud – ostis mu ära uute videomängudega. Ei läinud kaua, kui ta pidi hakkama mu uiske peitma, et ma kooliajast Toronto avalikel uisuväljadel ei käiks.
Kui ma keskkooli jõudsin, olin omadega üsna sassis. Ma ei teadnud suurt midagi eesti või odžibvei kultuurist ning leidsin lohutust suitsetamisest, kanepist ja alkoholist. Koolis oli raske ja ma kukkusin kahest keskkoolist välja. Et pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis tänu minu vanemate kustumatule armastusele, eesti ja odžibvei juurtele ning hokimängule sain oma elu taas kontrolli alla.
Kuni 20. eluaastani mängisin madalama taseme liigas, kuid olin narkootikumide tarvitamisest liiga mõjutatud, et püüelda eliittasemele. Lõpuks mängisin nii Toronto kui Ryersoni ülikooli meeskondades. Muuseas, oma viimase täishooaja viimasel mängul, mis ma Ryersonis mängisin, lõin ma otsustava võiduvärava oma vanale meeskonnale Varsity Bluesile. See on isegi Youtube'is üleval!
Minu karjääri senine kõrgpunkt jääb 2011. aastasse, kui ma osalesin Eesti hokikoondise treeninglaagris. Oluline on muidugi see, et ma läksin Eestisse koos Paul Marleyga. Ta oli mulle suureks abiks, kui teel Eestisse tabas mind Varssavis paanikahoog – Eestisse minemise tähtsus jõudis mulle pärale. Minu esimene jääleminek seal oli tõeline väljakutse. Kohe peale maandumist Tallinnas ootas mind 3-tunnine bussisõit Tartusse, kus ma jätsin oma kotid meie elamiskohta, seejärel toimus kiire meeskonna koosolek ja juba ma suundusingi jääväljale. Ja seda kõike olles kahe ööpäeva peale maganud ainult kuus tundi. Ütlesin endale, et kõik on mõtlemise küsimus ja ma saan suurepäraselt hakkama. Pärast väikest soojendust pandi mind eesliinile mängima ning loetud sekundid peale mängu algust lõin ma värava. Teise laagrinädala alguses tuli teade, et saan mängida Valgevene profimeeskonna vastu. Valgevenelased olid kiired ja osavad ja ma mängisin hästi, seda arvas ka minu treener. Kahjuks osutusin ma Eesti hokikoondise jaoks ebasobivaks, kuna ma polnud Eestis üles kasvanud ega siin vähemalt kahte aastat mänginud. Ma olin väga liigutatud, kui Eesti meeskond kinkis mulle austuse märgiks oma koondise kampsuni ning kinnitas, et ma olen sellegipoolest nende tiimikaaslane.
Minu esimene Eestis-käik polnud ainult 15 aastat vana unistus võistelda Eestis. Üks minu nõbudest kirjutas mulle Facebooki, et tema vanaema ja minu ema olid omavahel suhelnud, nii kirja teel kui ka telefonitsi. Me kumbki leidsime oma päevaplaanis aega kohtuda ning mu nõbu tuli mulle minu Tartu elamiskohta järele. Selgus, et ta õpib Tartu ülikoolis juurat ning tema vend ärijuhtimist. Ma ei unusta iialgi seda, kuidas me koos ööklubis käisime – et ma olin tantsimiseks liiga arg, siis mu nõbu lihtsalt krahmas mu kaasa ja sundis mind tantsima. See oli väga lahe temast. Veel oli mul õnne kohtuda teistegi sugulastega, kes mu väga palavalt vastu võtsid, olgugi et keelebarjäär takistas omavahelist suhtlemist.
