fbpx
Telli Menüü

Mida arvab meist elevant?

Kirjanik Mihkel Mutt lähtub ühes oma arvamusartiklis (Postimees 22.05.) anekdoodist elevandi puuri ees seisvast eestlasest. Kui kõrval seisvad venelane, prantslane, ameeriklane jt mõtlevad normaalseid mõtteid (kui palju elevandist šnitslit saaks, kuidas elevant paaritub jne), siis eestlane mõtleb, mida elevant temast mõtleb. Allpool valik tema tähelepanekutest.

Oskus näha ennast teiste pilkude läbi on intelligentsuse tunnus ja eduka toimimise eeldus.
Image by Simon Howden - freedigitalphotos.net

Aga ülemäärases koguses väljendab see ebakindlust ning halvab teovõimet. Tähtis on asjaosalise positsioon. Kui prantslase, ameeriklase jt jaoks on elevant objekt, siis eestlase jaoks subjekt, enda on ta aga vabatahtlikult objektistanud.

Eestlast ei huvita eeskätt see, mida elevant arvab temast kui indiviidist, vaid kui ühe grupi esindajast, s.o rahvuskehandist, kes elab kodu-Eestis või esindab seda. Juba sellega erineb ta põhimõtteliselt ameeriklasest, sakslasest jt, kes reeglina ei mõtle puuri ees endast kui rahvuse esindajast.

Edasi, eestlane ei oska ise täpselt öelda, mis see on, mille pärast ta seal puuri ees sisemiselt kügeleb. Aga nii see just on, ja kõigepealt eestlane mõtlebki (või mis mõtleb, pigem käib see alateadvuse kaudu), kas elevant saab aru, et tal on säärane ebalev-kügelev tunne? Ja samal hetkel kui see mõte või uid tekib, on see ka automaatselt jaatava vastuse saanud: jah, elevant näeb teda läbi, näeb, et ta erineb prantslasest, venelasest jt. Ning eestlast haarab rahutu masendus, sest see on just see, mida eestlane tahaks vältida.

Tema salaigatsus on seista puuri ees nagu ülejäänud, kindlalt ja üheselt. Eestlane tahab üle kõige, et teda võetakse normaalse inimesena. Eneses kahtlemine ja ebakindlus viitab eestlase puhul eelkõige eetilist laadi probleemidele.

Mõistus ütleb ka, et elu tahtis vahepealse poole sajandi jooksul elamist ja pärast iseseisvuse taastamist ei olnud „tõehetk” võimalik, sest eestlasi on liiga vähe. Aga mõistus on üks asi, tunded teine. Nagu inimese, nii ka rahvaste puhul. Kui mingist asjast on ebameeldiv mõelda, siis ei mõeldagi, ja asi tõrjutakse alateadvusse. Nii tekivad neuroosid.

Eestlasel ei ole küpset tasakaalustatud suhet oma minevikuga. Ta pole siiani kindel, kas ta on ajaloo ees väärikalt käitunud. Vahel väljendub see üleväärsuskompleksina. Näiteks tahaks ta panna iseseisvuse saavutamise ja taastamise täielikult enda tubliduse arvele ja vähendada ajaloolise konteksti, st õnneliku juhuse tähtsust. Siit tuleneb palju muud, nt pendeldavad enesehinnangud, ühelt poolt eufooria, teisalt masohhism. Nii käitub puberteetne nooruk. Ka temale on ülimalt tähtis, mis temast arvatakse, ja ta kardab kõige rohkem, et teda ei võeta täismehena.

Kahevahel olija on kõige raskemas seisus, identiteedikriis on hirmus asi. Kuna eestlane ei tea, kas ta on päris „valge” või „hall”, on tema vastav värvimeel teravustunud nagu kõikidel marginaalidel.

Võib paista, et see kõik on vanakeste mure ega lähe korda nooremaile, kes on kujunenud inimesteks teistsugustes oludes. Jah, rahvuslikud pained ja kompleksid nõrgenevad, aga päris vabaks ei anna need kedagi. Kontekst tuleb kaasa juba pelgalt eesti keele kaudu.

Mihkel Mutt ütleb kokkuvõtlikult, et kui me teaksime, kui vähe teised (ka elevant) meie vastu huvi tunnevad, ei muretseks me nii palju. Samas oleks sellest kahju, sest endaga tegelemine, isegi enda kallal urgitsemine on väikerahva puhul üks võimalusi oma eksistentsi pikendada. Niikaua kui kiheleb, ollakse olemas. Nii et elevandiga on ebamugav, ilma elevandita – võib-olla hääletu hääbumine elutublide inimesetükkidena.

Selles artiklis on palju tabavaid tähelepanekuid, mis kinnitavad siinkirjutaja aastate jooksul välisvaatlejana omandatud muljeid. See kehtib üsna laiahaardeliselt ajalookäsitluse kohta, näiteks „hääletust alistumisest” kuni „laulva revolutsioonini”. Pendeldatakse alaväärsustunde ja suurushulluse vahel, otsitakse kangelasi ja reetureid, poogitakse ajaloo tegelastele tagantjärele tarkusega külge uusi motiive.

Kogu aeg on taustaks mure, mida teised meist arvavad, kuigi neil on ise tegemist oma asjadega ja nad nagunii lähtuvad enamasti enda kogemustest ja arvamustest. Neil on omad kangelased ja reeturid, neid on nagu elevantigi raske imponeerida. Samal kombel katsutakse võrrelda võrdlematuid ühikuid, poolesaja aastast ajupesu läbi teinud (mis pole veel oma mõju kaotanud) eestlasi vabaduses arenenud rahvastega. See viib peamiselt alaväärsustundele, mis ei aita edasi.

Elevandi arvamuse otsimise asemel oleks vajalikum laenata tema tugevaid jalgu.

Vello Helk

Loe edasi