Ajalukku tagasi vaadates avastame, et eestlaste isu võrkpallimängule on järgimööda külvatud ja haritud juba ligi sada aastat!
Algsammud Eestis …
Mäng ise leiutati 1895. a Holyoke, Massachusettsi YMCAs, USAs. Mõeldud harrastusena ja mängitud algul ainult USA YMCA võimlates, “uut” mängu tutvustati YMCA kaudu välismaadele alles uue sajandi teisel kümnendil.
Spordialana tuli “võrkpall” avalikkusele Eestisse 1919. a, juba siis, kui Vabadussõda veel kestis! Noorte Meeste Kristlik Ühing (YMCA) asutas osakonna Tallinna Harjuorus ja YMCA pedagoogid tutvustasid “uut” mängu rahvale Tallinnas ja teistes suuremates linnades. Tartu Rahulepingu kinnitamisega veebruaris 1920. a tuli sõjas võidelnud koolipoistele lõpuks võimalus jälle eakohaseks tegevuseks ja värskelt loodud riigis haaras võrkpall noorte huvi välkkiirelt.
Juba 1920. a kevadel pidasid noored mitte ainult koolidevahelisi, vaid isegi klassidevahelisi võistlusi. Peatselt imbus mängu populaarsus ka spordiklubidesse, näiteks “Kalev”, “Sport”, “Võitleja”, jt. Ka väikelinnade ja külade välisväljakud olid tegevusrikkad … ja miks mitte? Võrkpall ühendas külarahvast ja lihtsamas vormis ei nõudnud mäng suuri tehnilisi oskusi – igaüks olenemata vanusest oli võimeline mingil viisil meelelahutuseks kaasa lööma.
Mängust piisas üldrahvale harrastusena, aga need teist, kes on mõnda kõrgtaseme saalivõrkpalli-võistlust näinud, näiteks teleka kaudu olümpiamängudelt, vast mõistavad, miks ägeda võistluse kestel on pealtvaatajatel sageli suud ammuli – sel tasemel võrkpall on tohutult kiire ja nõuab igalt mängijalt erakordselt kiireid füüsilisi reaktsioone, taiplikkust ja koostööd, et edukat rünnakut või kaitsemängu läbi viia.
Paistab, et neid erilisi omadusi, mis mäng nõuab, leidus sel ajal enamikus Eesti sportlastes ja mänguisu rahuldamiseks toimusid esimesed ametlikud Eesti võrkpallimeistrivõistlused 1925. a Tallinnas Kadriorus. Meeskondi registreerus 21 ja esimese meistritiitli pälvis Tallinna klubi “Sport”. Naiskondi oli kolm ja võit kuulus Tallinna 1. tütarlaste gümnaasiumi õpilastest koosnevale “Flora”le. Veidi irooniline, et USAs, kus võrkpall leiutatud, toimusid esimesed meistrivõistlused alles 1928. a – kolm aastat hiljem kui väikeses Eestis.
Kui mitmed võiks aimata, et 1927. a Taanis peetud ja YMCA korraldatud esimestel ‘maailma-meistrivõistlustel' tõi Eesti meeskond koju hõbemedali? Eestlaste kimbutuseks kuulus võit sel kohtumisel lätlastele, kuid samal aastal tehti tagantjärgi lätlastele kõva kättemaks.
Raamatus “Võrkpalli lugemik” (V. Maksimov, 2009) pakub raamatu koostaja kättemaksust lähema kirjelduse: “Hing saab natukeseks rahu veel samal aastal, kui Emajõe ääres korraldatakse vahekorra klaarimiseks lätlastega Tartu-Riia linnavõistlus. Ülikoolilinna esindava Treffneri gümnaasiumi poiste meeskond purustab lätlaste väe 15:4, 15:1. Et pilt veenvam oleks, lüüakse naabreid ka aasta hiljem toimunud Riia-Tartu linnavõistlustel – seekord Riias, 15:13, ja 15:8. ‘Maailma-meistritest' koosneva Riia NKMÜ-ga (YMCA) kohtutakse samal aastal veel kord, ilmse üleoleku märgiks ning viimasegi kahtluse hajutamiseks pannakse kirja numbrid 15:3, 15:5. Nüüd on rahu majas!”
Et Eesti Vabariigis võrkpalli mängutase oli tõusnud Euroopa eesotsa, kinnitab ka 1932.-1933. a toimunu. Eriti tulemuslik oli ‘Tallinna Kalevi' Euroopa turnee (1932), kui meeskond lõi Varssavis mõlemas kohtumises Poola koondist ja järgnevalt ka suurelt kiidetud Tšehhi koondist, kummalgi juhul (2:0) Prahas.
Võitude seeria andis vastasriikidele palju kõneainet. Tšehhi võrkpallispetsialist Frantisek Stibitz kirjutab oma 1958. a ilmunud raamatus: “Eestlaste võit kujunes sensatsiooniliseks: mõlemad kohtumised võideti. Tallinna Kalevi meeskonna viibimine ja esinemine meie maal tekitas täieliku murrangu.” Sellest ajast peale nimetasid tšehhid eestlaste kõva-vindiga bumerang-servi ‘Eesti serviks', “Estonske podani” tšehhi keeles. Sama nimetus ja tehniline selgitus selle servi kohta leidub tänapäevani mitmes Euroopa võrkpalliõpikus vastavates keeltes.
Aasta hiljem kordas Euroopas samalaadi tulemusi omakorda Tallinna YMCA meeskond. Euroopa turneede tulemused, nii ‘Kalev'ilt kui ‘YMCA'lt, pakkusid rahvale küllaltki, mille üle uhkust tunda. Tollane Eesti ‘Spordileht' ennustas, et “eestlastele on võrkpall tulevikus sama, mis ameeriklastele pesapall ja jalgpall! “
Perspektiiviks selle aja Eesti võrkpalli kandepinna tugevusest, Euroopa riike vallutanud ‘Tallinna YMCA' kaotas koju jõudes otsekohe ‘Tartu YMCA'-le 2:0. ‘Postimees' ironiseeris: “Euroopa NMKÜ (YMCA) kaotas võrkpallis Tartule.”
Eestlaste mängu tase oli hinnatud, mis ta oli, aga et võrkpalli ei võetud olümpiamängude kavva kuni 1964. a Tokyo mängudel ja II maailmasõja puhkemise ja saatusliku tagajärjega, lõppesid kodumaal võrpallurite ja teiste sportlaste võimalused ‘sini-must-valges' oma riiki esindada ligi 50 aastaks, taasiseseisvuseni.
Need, kes õnnelikud, kaasa arvatud mõnedki Eesti tipp-sportlased, pääsesid Nõuk. Liidu okupatsiooni eel Rootsi või Saksamaale ja edasi pagulusse. Ümberpaigutamise ootel Saksamaa põgenikelaagrites, eriti Geislingenis, asuti omavahel võistlema 1945. a. sügisel ja see kestis peaaegu viis aastat kuni edasi liikumise võimalused end esitasid. Võrkpallijanu eestlastes jätkus.
Ümberasumine …
Igal ikestatud rahval on oma identsus ja kultuur olulised, et oma ühiskonda õnnelikult koos hoida.
Ümberasunud pagulased ei lubanud oma Eestis-haritud võrkpallioskusi ja teadmisi raisku minna. Riikides nagu Rootsi, Austraalia, Inglismaa ja Kanada, oli võrkpall võistlusspordina peaaegu tundmatu spordiala. Aeg oli küps vastavates riikides tuua Eesti nimi esiplaanile võrkpalli kaudu.
Rootsi põgenenud Einar Hamberg kinnitab 2007. a. lõpus ‘Võrkpalli lugemiku' autorile: ” … 1950.-1960. aastatel ei olnud võrkpallimängijate seas praktiliselt mitte ühtegi Rootsi päritolu inimest. Peaaegu kõik olid immigrandid, lisaks eestlastele oli ka lätlasi ja leedulasi.” Eestist tulnud endiste koondislaste mängutase oli E. Hambergi sõnades “omaette klassis”.
1961. a. Rootsis võrkpalliliidu asutamiskoosolekul sai Hamberg liidu esimeseks esimeheks ning oli ka Rootsi ühe tuntuma ja edukama võrkpalliklubi “Sollentuna” rajaja. Hamberg selgitas, et klubi loomiseks värbas ta alguses viis võrkpallihuvilist eesti noormeest. Mõne aasta möödudes olevat klubis kogunisti tuhat noort võrkpallimängijat! Eestlaste võrkpallikeskused kujunesid välja Stockholmis, Helsingborgis, Uppsalas ja Alingsåsis.
Samasugune võrkpallitegevuse organiseerimine eestlaste poolt toimus teistes uutes asukohamaades. Neist, kes jäid edasi Saksamaale, püsis Mannheimi Eesti meeskond pikemat aega Saksamaal kõrgliigas ja Edgar Blossfeldtist sai 1958. a tosinaks aastaks Saksamaa Rahvusmeeskonna treener.
Inglismaal asutati 1948. a Eesti Spordikeskus ja moodustati võistkonnad peamiselt mängijatest Londonist, kuid lisaks ka Bradfordi ja Leicesteri eestlaste hulgast. Artur Sepp oli 1955. a Inglismaa Võrkpalliliidu asutamisel asutajaliige. Teatavalt valiti Tiina Metsma Inglismaa koondisse 70ndatel ja meeste koondisse Toomas Ojasoo, kes pidas Liidu peasekretäri ametit kümme aastat kuni 2008. a. Kuuldavasti oli Ojasoo ka 2012. a Londoni olümpial võrkpallivõistluste korraldamise komitees.
‘Kängurumaal' oli ümberasunud eestlaste mõju võrkpallis kohe märgatav. Austraalia võrkpalli-föderatsioon asutati 1963 ja kaks aastat hiljem (1965) valiti Heino Tõnisson Austraalia Liidu esimeheks. Meistrivõistlustel riputati pidevalt eestlastele kaela igat värvi medaleid.
Adelaide'i ‘Estonia' mees- ja naiskondadest said tiitlikandjaks 12 korda osariigi võistlustel. Teistes osariikides näitasid sarnast jõudu ‘Sydney Eesti Spordiklubi' ja Melbourne'i ‘Kodu'. 1967. a esmakordselt moodustatud Austraalia meeste koondisesse valiti koguni seitse eestlast! Veel 1982. a maailma-meistrivõistlustel (MM) Argentinas leidus kolm eestlast Austraalia rahvusmeeskonnas.
USAs, kus võrkpall oli leiutatud, arvestati mängu kuni 50ndate aastateni peamiselt harrastusspordina. Teadaolevalt loodi esimene Eesti võrkpallimeeskond 1950. a Los Angeleses Eesti spordiringi ‘Estonia' nime all. Sellele lisaks, kaks aastat hiljem, kerkis idarannikul esile NY Eesti Haridusseltsi Spordiringi naiskond ja samal ajajärgul loodi Chicagos võistkonnad. USA eestlaste suurkujuks võrkpallis sai Tartus sündinud Nils Parma, kes võitis 1951. a Springfield College'i meeskonna liikmena USA üliõpilasmeistri nimetuse ja ta valiti sümboolsesse ‘All-American' meeskonda.
New Yorgis käisid Eesti Spordiliit USAs asutamisega 1955. a võrkpallilahingud eestlaste vahel juba täie hooga – ala populaarsusest räägib siiani püsimine Eesti Mängude kavas.
60ndatel aastatel saavutas New Yorgi ‘Estonia' meeskond kolm korda Suur-New Yorgi meistri tiitli. USA meistrisarjas mängiti neil aastatel 6.-8. koha piires.
Eestlaste tohutu panus Kanadas …
On ilmne, et eestlaste saabumine avaldas positiivset mõju võrkpalli arengule mitmetes riikides. Kanadas võime uhkusega väita, et eestlased aitasid valada seda vundamenti, millest on kujunenud tänapäeva Kanada võrkpall.
‘Estonians' nimi tuli avalikkusele võrkpalliplatsil niipea kui ümberasunud. Meie mehed ja naised domineerisid 1950- ja 1960ndatel aastatel Kanada võrkpallis nii põhjalikult, et nende saavutused on Kanada võrkpalli ajaloos senini võrdluseta.
Kellega võib võrrelda Central YMCA Estonians meeskonda, kes võitis esmakordselt peetud Kanada meistrivõistlused 1953. a ja kordas seda seitse aastat järjest (1953-1959), taas 1963. a.? Sama Central YMCA hegemoon võitis ka Ontario provintsitiitli kolmteist korda ajavahemikul 1950-1965. Need hämmastavad võitude seeriad viisid paljud meeskonnaliikmed Kanada rahvusmeeskonda.
Pärast üleriigilist võitu 1953. a tegi seesama ‘juhtiv jõud' suurt vastukaja äratanud kohtumise tollase Põhja-Ameerika meistri Chicago YMCA-ga, keda eestlased võitsid (3:1). Tulemusest võiks mõtiskleda: kes oli tegelikult 1953. a Põhja-Ameerika mandri parim?
Sama meeskonna kohta juttu jätkates: kui Kanada esmakordne rahvusvaheline konkurents võrkpallis toimus 1959. a Pan-Am mängudel Chicagos, saatis Kanada oma rahvuskoondisena Central YMCA Estonians! Hiljem, 1963. a., valiti noorenenud Central YMCA ridadest Lembit Aedma mängima Kanada koondisesse Pan Am mängudel Sao Paulos, Brasiilias.
Kui saaksime meeste saavutusi kellegagi võrrelda, siis pöördume vaid eestlaste õrnemale soole, kes püüdsid hoida meestega sama taset. Kuigi mitte pidevalt 90 sama-nimelises võistkonnas, võitsid eesti naised Kanada meistritiitli kümme korda ajavahemikul 1954-1965!
Esimesed autasud teenisid Montreali Eesti Spordiklubi naised, kolm korda järjest Kanada riigi meistrid, 1954-56, siis omakorda Toronto Kalev 1957-58. Aastase pausi järel krooniti Toronto V-klubi (endine Toronto YWCA) neljakordselt tšempioniks 1960-63 ja lõpuks Toronto Rivals 1965.a.
Riigi meistrikarikaid jäid ka jagada viis aastat järjest Toronto Kalevi veteranidele (35+ vanuseklassis) 1955–59 ja Montreali kui ka Vancouveri eestlaste linna või provintsi meistritele erinevatel aastatel.
Lõpuks selle “kuldse” ajastu tulemustest tuleb tunnustust avaldada ka Rein Otsonile Ottawast, kes Kanada koondisse valiti vahemikul 1967-69 ja mängis 1969. a. Pan-Am mängudel Winnipegis; samuti NORCECA Cup võistlustel Mehhikos.
Hiilgavate tulemuste kõrval tõid eestlased esile oma kaasa toodud võrkpallialaseid tehnilisi teadmisi ja korraldamise võimeid, mida Kanada jätkuvalt vajas mängu arendamiseks nii Ontarios, Quebecis kui Briti Kolumbias.
Rootsist 1949. a ümberasunud Arvo Tiidus oli Toronto Central YMCA Estonians meeskonna treener, aga YMCA võrkpalliklubi moodustamise ja juhendamise kõrval oli tema ülesanne ka mängu propageerimine ja arendamine Toronto üldühiskonnale, samuti kohtunike organiseerimine, võistluste korraldamine ja järelkasvu muretsemine. Teda võiksime arvestada kui Ontario Võrkpalli Seltsi (OVA) eelkäijat.
Quebecis aitas Ants Tõke saabumisest saadik 1949 panna aluse Quebeci Võrkpalli Liidu loomiseks. Ta võistkonnad on sageli olnud võidukad Quebecis ja kogu riigi ulatuses. Ants asutas 1982 Montreal Athletic Sports Club'i, kus on tänapäevani võrkpalli- ja kehalise kasvatuse õpetaja erinevatele vanustele. Tõke valiti Quebeci võrkpalli ‘Hall of Fame'i 2015. a tema 62-aastase panuse eest Võrkpall Quebec'ile nii ehitaja, uuendaja, juhendaja kui administraatorina.
Läänerannikul oli Raimond (Ray) Lepp B.C. Võrkpalliliidu asutaja- ja juhatuseliige 22 aastat – kümme neist kas liidu president või abipresident. Oli ka B.C. ülikooli (UBC) peatreener '60. ja '70ndatel aastatel. Nende ülesannete kõrval asutas Raimond 1965. a Põhja-Ameerika esimese võrkpallilaagri, ‘Winfield Volleyball Camp”, mis tegutseb edukalt tänapäevani!
Aga Raimondi suurim pärand BC võrkpallile on ‘Ray Lepp Volleyball Scholarship Fund', provintsi mainekam auhind. Fondist on 1995. aastast saadik antud stipendiume BC parimale mees- ja naismängijale. Raimond on BC Võrkpalli ‘Hall of Fame'is.
Oleks paslik pöörata pilk momendiks ka 1968. aasta Eestile. Ega Eestiski, kodumaa “pilvistel” aastatel, ei nõrgenenud nende võrkpallurite mängutase. Aastal 1968 toimus ootamatu ime raudeesriide taga!
Järgnev küsimus on esitatud ‘Võrkpalli lugemikus': “Kuidas on võimalik, et aastal, mil NSV Liidu võrkpallimeeskond tuleb teist korda olümpiavõitjaks, mängib Tallinna Kalevi meeskond end olümpiavõitjamaa meistriks?”
Tallinna Kalevi mehed võitsid kaheksa kuu pikkuse hooaja viimased 14 mängu järjest sovjeti paremate vastu, viimane vastane koguni Armee Keskspordiklubi, võõrsil Moskvas ja sellega tulid Nõukogude Liidu tšempioniks!
Eesti rahvast haaras täielik eufooria. Raamat ‘Esimene üles' kirjutab: “Armee Keskspordiklubi võitmine Moskvas 1968. a. tähendas meile, eestlastele, kogu Nõukogude armee löömist. Rahva tahte ja soovide väljendajaks oli saanud võrkpallimeeskond, kelle meisterlikkus pani rõkkama tribüünid, kelle mäng ühendas meid, tugevdas meie eneseteadvust ja muutus spordi mõõtmeid ületavaks sündmuseks.”
Tol aastal jäi Eestil lisaks üle veel rõõmustada ka noorte meeskonna jätkuva edu üle. Kolmandat aastat järjest tuli Tallinna Spordiinternaatkooli meeskond NSV Liidu noortemeistriks. Seda saavutust kordasid noored koguni 5 korda ja kahe aastakümne vältel saavutasid 15 medalikohta! Nende noorte ridadest tõusis Viljar Loor võrkpallimaailma suurkujuks täiskasvanuna 1975-1983 ajavahemikul: 2kordne maailma-meister, olümpiavõitja ja 5-kordne Euroopa meister, rääkimata tema saavutustest noorte ridades.
Tagasi Kanadas, 1960ndate aastate lõpul tuli aeg järgmisel eestlaste põlvkonnal võtta oma vanematest eeskuju. Eesti Üliõpilased Torontos (EÜT) kutsus 1970. a üliõpilasi kokku esimesele korporatsioonide vahelisele võrkpallivõistlusele Toronto Ülikooli Grad Student Union võimlas. Üritus kolis pikemaks ajaks Taimo Pallandi nimelisse võimlasse Toronto Scarborough College'is, nüüd edasi mujale, aga võistlus on saanud eesti üliõpilaskonna traditsiooniks.
Kümnendi Kalevi mees- ja naiskonnad koosnesidki nii üliõpilastest kui täiskasvanutest, keskeltläbi 6 võistkonda, kellega liitusid nooremad, keda Helmut Jaaguste kutsus ühinema Kalevi poolt muretsetud ‘Kent Kooli' võimlasse treeningutele Taimo Pallandi juhendamisel. Taimo oli olnud esmalt koostatud Toronto Ülikooli esimene meeste treener 1967. aastast saadik.
Kalevi võistkonnad teenisid pihutäie linna ja provintsi autasusid. Väljaspool Torontot mängis veelgi eestlasi, näiteks Hamiltoni YMCAs, kellega ühinesid Seedrioru suvekodus arendatud võrkpallurid. Tänu suurel määral ‘Kent Kooli' võimlale toimus eesti ühiskonnas sel ajastul tohutu võrkpallurite järelkasv.
Meie ühiskonna uhkuseks kerkis 70ndate lõpus Kanada koondisse Torontost pärit Kai Heinar. Kai kutsuti juunioride koondisse, kus mängis maailma meistrivõistlustel Brasiilias. Täiskasvanute koondisse arvatuna tegi kaasa Aasia ja Euroopa turnee ning mängis N. Liidus 1978. a peetud maailmafinaalides. Teadaolevalt on Kai ainus eesti naisvõrkpallur, kaasa arvatud kodu-Eestis, kes on saalimängus võistelnud maailmafinaalturniiril.
Sel aastakümnendil jõudis Kanada võrkpallikoondise huviorbiiti Tiit Romet. Toronto Ülikooli peatreener 1975-79, hiljem abitreener 1984-86 ja mitmel korral tunnustatud Ontario provintsi juunioride võistkondade treener, kutsuti Romet Kanada rahvuskoondise meeste treeneriks ja tehnilisse juhtkonda 1977. a. NORCECA võistlusteks ja Kanada juunioride koondise direktoriks 1982-1984.
Treenerikohustuste kõrval olid Tiit ja varem esile toodud Taimo Pallandi, kumbki erinevatel aastatel, Ontario Volleyball Association'i presidendi kohale valitud.
Rometi ajajärk juunioride koondises tõi õnneliku saatuse ka Toronto Kalevi järelkasvule, kui Tiit nõustus tulema 1983. a Kalev Juveniles poiste treeneriks, mille lõpptulemusena teenis võistkond Kanada meistrivõistlustel pronksmedali!
Pooled neist poistest ühinesid tagantjärgi eesti üliõpilastega Tiit Rometi juhendatud Toronto Ülikooli meeskonnas ja moodustasid Toronto Kalevi esindusvõistkonna, kes kuulusid mitu korda Ontario paremikku, saavutasid 1990. a Kanada meeste meistrivõistlustel pronksmedali ja seejärel 1991. a Kanada meistritiitli! Mis viimati Kanada eestlaste poolt saavutatud 1960ndates, sai lõpuks jälle duplitseeritud.
Selle hinnatud meeskonna ridadest on paljud oma panuse andnud treeneritena noortele tänapäeva Jõekääru Kalevi võrkpallilaagris, kust tõuseb järk-järgult uuem laine noori sportlasi.
Eestlased on prominentselt tuntud Kanada võrkpalli ühiskonnas. ‘Estonians' nimi esineb sageli Kanada võrkpalli ajaloos ja vaevalt neid leidub, kes ei tunne Toronto Kalevi sini-must-valget mundrit.
Erilisel sündmusel 1980.a oli meie Lõuna-Ontario eesti võrkpalluritel au esindada Eesti riiki. Samal ajal kui toimus Moskvas olümpia, korraldati Torontos ikestatud rahvaste n.n. “Free Olympics”, et tähelepanu anda nendele rahvustele, kes N. Liidu okupatsioonist saadik polnud oma riigi lipu all saanud olümpiatest osa võtta. Nendel võistlustel võitis “Estonia” meeskond pronksmedali.
Võrkpall on spordina püsinud kui tähtis osa meie eesti rahva kultuurist nii välismaal kui Eestis. Oleme rikastanud mitmete riikide võrkpalliprogramme oma tegevuste kaudu nii võistlemas kui organiseerimises ja seda tehes toonud oma rahvusele au ja selle üle võime uhked olla.
Meie ühiskonnast on läbi aastate sirgunud hinnatud pallimängijaid ja austatud treenereid ja küll neid sirgub ka tulevikus, kuid olulisem on, et võrkpalli kaudu oleme suutnud hoida meie eesti ühiskonda koos, põlvkonnast põlvkonda, sportlikus tegevuses. See on meie suurim võit. Ja see on, miks just võrkpall.
Taimo Ilves, Toronto
Käesolev veebileht on Eesti Elu paberlehe tellijate toetatud, toeta sinagi ja telli leht juba täna🙂
FOTOD
