Enamikes demokraatlikes maades on normaalseks pensionile mineku vanuseks 65. eluaasta. Niisiis pensioniealised enam ei tööta ja on olenevad osaliselt püramiidi keskosa tööst. Osaliselt sellepärast, et enamikes demokraatlikes riikides on loodud riigi pensioniplaanid, millele kodanikud oma tööaastatel on preemiaid maksnud ja mis pensionieas neile pensione maksavad. Sinna lisanduvad veel inimesed, kes on oma eluea jooksul vanaduspäevadeks raha kõrvale pannud. Siiski leidub pensionieas inimesi, kes on olnud kodused ja pole väljaspool kodu töötanud või pole mingil muul põhjusel pensionieaks raha varunud. Nende jaoks on olemas abistamisprogrammid.
Tänu arstiteaduslikele edusammudele on inimeste keskmine eluiga tunduvalt tõusnud. Püramiidi ülemine, ebaproduktiivne ots, on aina kasvanud. Kahjuks koos vananemisega kaasneb suurem tarbimine ja nõudmine igasuguste arstlike teenuste järele, mis on üsna kallid. Need teenused tuleb kinni maksta. Olukord poleks kriitiline, kuid kahjuks on peaaegu kõikides demokraatlikes maades viimaste aastate jooksul riikide võlakoormus pidevalt kasvanud. Praeguse elukvaliteedi rahastamine on osaliselt lükatud meie laste ja lastelaste generatsioonidele. Ühiskonna produktiivsuse tõstmine pensioniea tõstmise kaudu aitaks seda survet vähendada.