Esimesel päeval, st 1. jaanuaril toimus pidulik avamine, paar koosolekut, kunstinäitus ja korvpallivõistlus. Õhtul esitas Sydney Eesti teater Jaan Mürgi lavastusel Louis Verneul' näidendi „Saadan”. Eelmisel õhtul oli väljaspool Eesti Päevade kava Eesti Majas suure hurraaga uut aastat vastu võetud.
Teise päeva „nael” oli pärastlõunane kooride ja solistide kontsert. Osa võttis kuus koori, neist kolm Sydneyst, teised Melbourne'ist, Adelaide'ist ja Thirlmerest. Ühendsegakoore juhatasid August Pruul ja Erik Maasepp, minu juhatatud Melbourne'i koor esines kavas iseseisvalt. Õhtu päädis taas seltskondliku koosviibimisega Eesti Majas.
Kolmandal päeval toimus suvepäev Sydney lähedal Thirlmere eesti asunduses. Vihmast ilma trotsides viidi seegi läbi. Kavalehte silmitsedes meenub kurb sündmus, mis vajutas Eesti Päevadele oma pitseri. Vaimuliku talitus läbiviijaks on märgitud praost Fr Stockholm, kes aga isikliku leina tõttu loobus. 31. detsembril, vahetult enne suurpidustuste algust, suri ootamatult ta poeg, Melbourne'i koguduse õpetaja Uno Stockholm. Mäletan, et keset Eesti Päevade elevust kogunesid Melbourne'i inimesed leinateenistusele, mille viis läbi kadunu isa ning orelipingil oli ta vend Friedrich jr. Thirlmeres asendas praost Stockholmi äsja ordineeritud noor õpetaja Hugo Jaanus.
Suvepäeva kavas olid veel koorilaulud, rahvatantsud ja spordivõistluste finaal. Õhtul peeti lõkkeõhtu skautlike noorte ettekannetega. Takkapihta muidugi taas tantsuõhtu Thirlmere Eesti Majas.
Nüüd, kus esimeste suurpidustuste õhin on kirja pandud, tohiks ehk meenutada paari-kolme nendega seotud isiklikku pettumust. Kõigepealt pean maha suruma kiusatuse nimetada end Eesti Päevade isaks. Umbes aasta enne suurpidustusi tegi Melbourne'i eestlaste juhtkond minu õhutusel sydneylastele ettepaneku korraldada austraalia eestlaste laulupidu. Sealtpoolt ei tulnud vastust, küll aga saabus varsti kutse Eesti Päevadele. Kas minu ettepanek modifitseeriti või olid neil endil juba varem laiemad kavatsused, jäi selgusetuks. Minu edevam mina muidugi eeldab esimest varianti, teine ja tasakaalukam manitseb, et tühja kah – peaasi, et sai teoks.
Teine pettumus tabas mind 1957. aastal, kui siirdusin Austraaliast Torontosse. Minu tulek oli kavandatud just esimesteks Põhja-Ameerika Eesti Päevadeks, kuid tehniliste takistuste tõttu lükkus sõit sügisele. Sellest elamusest jäin ilma.
Kolmandaks pettumuseks oli avastus, et Sydneys toimunud Eesti Päevad ei olnud esimesed emigratsioonimaadel, nagu olin arvanud. Ameerika läänerannik jõudis meist ette ja võttis mult taas kelkimisvõimaluse. Saavad nad käesoleval aastal ka viimase au endale? Tahaks loota, et mitte. Jõudu-jaksu neile aga igal juhul!
Eerik Purje
