Telli Menüü

Mis keeleseminarilt meelde jäi

Kolmapäeval, 5. veebruaril leidis Tartu College'i saalis aset üritus, milliseid tuleks siinkirjutaja arvates rohkem korraldada. Marju Toomsalu kõneles eesti keele grammatikast ning tema ettekanne oli suunatud neile, kes ingliskeelses maailmas paremini orienteeruvad kui eestikeelses.

Kõnelejat tutvustas VEMU peaarhivaar Piret Noorhani. Marju Toomsalu on hariduselt inglise filoloog, kes õpetab Ryersoni Ülikoolis inglise keelt ja Toronto Ülikoolis eesti keelt.
Marju Toomsalu seminaril esinemas - foto: Taavi Tamtik

Nii nagu ta inglise keele loengud on suunatud neile, kellele see on teiseks keeleks, nii on ka eesti keelega. Selline pedagoogiline tegevus nõuab vastavat lähenemisnurka ning esitab lektorile erilisi väljakutseid.

Üritus algas paari tõkkejooksu meenutava teguriga. Ilmataat tõenäoliselt eesti keelest eriti ei hooli. Tuiskas teed umbe ja peletas nii mõnegi keelehuvilise eemale. Teine tõke tabas ainult reporterit, kes sellesama lumetormi ähmis unustas märkmiku koju. Nüüd tuleb mälule toetuda ja parajal määral improviseerida.
Et tegu oli seminari ja mitte loenguga, siis ei saa kõnelda kuulajaskonnast. Kokkutulnud tõmmati vestlusse ning õhutati aktiivselt osalema. Ühiselt lahati meie armast emakeelt, selle kuninglikku kõla ja kuratlikke komistuskive. Keelt võib osata, kanda või peksta, isegi süüa.

Mis teeb eesti keele õppimise raskeks? Eeskätt käändelõpud, mida on algaja jaoks hirmutavalt palju. Kõneleja arvates ei tohigi nendest liiga vara juttu teha, enne tuleb eestikeelses õhkkonnas mõningal määral koduneda.

Siis tulevad mängu mitme tähendusega sõnad, palatalisatsioon, välted, liitsõnad, lauseehitus, kõnekäänud. Kõik need elemendid võivad kutsuda esile ohtlikke (ja koomilisi) otsetõlkeid inglise keelde.

Kui talus peetakse isaloomi paaritamise eesmärgil, siis on need sugupullid või sugutäkud, aga sugukonnad tähendavad sootuks midagi muud. Ja käänd- ega pöördkonnad ei krooksu, kuid hirmutavad veel enam kui käändelõpud. Kõige kindlam viis tudengit eesti keelest eemale peletada on esimest kursust nendega alustada.

Veaohtlikkus kummitab igal sammul. Pole imeks panna, kui ingliskeelses miljöös kasvanud eesti noor kasutab sõnu nagu geograafika või psühholoogika ning kasutab viimatimainitud ala eriteadlase puhult nimetust psühhologist. Siinkirjutaja tunnistab, et kasutas aastaid terminit terapist, teadmata, et eesti keeles öeldakse terapeut.

Veaohtlikkus võib mängida vingerpusse ka asjatundjaile. Lektori suust libises tore keelevääratus, mida siinkirjutaja märkas, kuid otsustas taktiliselt mitte ninatarka mängida ja vait jääda. Ei juhtinud lektori tähelepanu sellele isegi eraviisiliselt, sest ei taibanud esimese hooga, kui ränk see eksitus tegelikult oli ja mida ta arvatavasti ise ei mäletagi. Et ma sellest siin nüüd juttu teen, siis mitte soovist lugupeetud pedagoogi riivata ega halvustada, vaid lihtsalt veaohtlikkuse kujukaks tõestuseks.

Lektor mainis, et nad olid nõukogude ajal igat kanti tsensuuritud (pro tsenseeritud). Alles koduteel torkas pähe, et tsensuuritu olek tähendab tsensuuri puudumist ehk teisisõnu piiramatut sõnavabadust. Mõni superpatrioot võinuks sellest hiiglanumbri teha. Pai Marju, luba, et sa ei solvu!

Jah, see armas kriukaline emakeel! Sadamas võib olla vihm, lumi, rahe või laev. Kuidas see pikk ilu ometi pilli alla sattus? Miks käbi kännust kaugele ei kuku, kägu kukub küll? Kui palju selles vanas rahvalikus laulus metsaminejaid oli? Vähemalt viis: sa, ma, kaks karu, jahimees ka. Kui mitmuses öeldakse värvitud huuled, kuidas võiks kõlada ainsus? Võimalusi on kaks, teineteisele risti vastukäivat.

Lektor oli kuskilt kuulnud arvamust, et inetuim eestikeelne sõna on kasukas. Ei oska põhjendust leida. Või siiski – tänapäeva eesti keelde on siginenud palju kas-lõpulisi sõnu, mis kõlavad vanaaegsele kõrvale kuidagi kraadelikult: pastakas, naistekas, lastekas, fotokas. Sellises ühenduses võiks kasukas vihjata kasule. Seminaripäeva ilmaga oli sellest riietusesemest ikka kasu küll.

Nagu öeldud, vajame selletaolisi seminare väga. Kuidas oleks, kui katsetaksime uuesti kuldsel sügisel, mil viljad valminud, Marju korjab marju ja murrab pead, kuidas nende kahe sarnase sõna erinevat hääldamist tudengitele selgitada.

Eerik Purje

 


Fotogalerii: Marju Toomsalu seminar Eesti keele grammatikast Tartu College’is

Loe edasi