Selleks, et see riik saanuks (taas)sündida, on vaja inimesi, kellel oleks omariikluse tahet. Väga tähtis on ka oma keele ja kultuuri hoidmine. Nii kuulus 24. veebruaril Toronto eestlaste puhke- ja põetuskodus toimunud Eesti Vabariigi 107. aastapäeva tähistamisel tänu, lugupidamine ja austus ehatarelastele – Vabariigi lastele. See põlvkond on kandnud endas neid väärtusi, millele on ehitatud pagulaskogukonnad.
Ehatares peetud aktusel kõnelesid Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas ja Toronto Eesti Baptistikoguduse emeriitpastor Jüri Puusaag, tuues esile eelnimetatut ja põimides oma esitustesse isiklikke meenutusi ja läbielamisi. Jüri Puusaag nimetas, et oleme paljuga harjunud, ka nüüd juba enam kui kolme aastakümne vanuse vaba Eestiga ja ehk oleks aeg taas meelde tuletada vabaduse algaastail tihti kõlanud laulu ,,Eestlane olen ja eestlaseks jään“.
Muusikalist külakosti tõi ehatarelastele Toronto Eesti Akadeemiline Segakoor Ööbik, keda juhatasid Roosi Lindau ja Elli Kipper. Viimane oli ka klaverisaatjaks. Ööbiku esituses kõlasid tuntud isamaalised laulud, aga ka suviseks laulupeoks Ardo Ran Varreselt tellitud ,,Allikas“ (sõnad Hasso Krull), mille tekstist kostab ka laulupeo moto ,,Iseoma“ ning mitmeti pärjatud lauliku Mari Kalkuni ,,Elukoor“.
Ühiselts koos ehatarelaste ja külalistega kõlasid ,,Eesti lipp“ (M. Lipp/E. Võrk), ,,Hoia, Jumal, Eestit (J. Aavik) ning koosviibimise lõpetuseks Eesti hümn.
Tekst Kai Kiilaspea, fotod Kai ja Paul Kiilaspea
