Kuidagi ei saa õigustada paljudesse ajaloolistesse suurkujudesse suhtumisi tänapäeval. USAs oli Robert E. Lee orjuse toetaja, Ameerika kodusõjas kindralina juhtkuju, Kanada esimene peaminister, üks riigiisasid, Sir John A. MacDonald, suhtus valesti indigeenidesse oma plaanidega neile euroopaliku koolitust anda, nende lapsi sundkoolidesse toimetamise plaaniga. Ent mõlemal juhul oli see ajastu tunnusmärk. Keegi enam orja ei sooviks pidada, pärismaalaste perekondi jõhkralt killustada, nende kombeid ja keeli eitada sundõpetusega kaugel kodunt. Ent see oli ajastu.
Suurkujudele püstitatakse tihti pärast nende eluaega mälestusmärke, ausambaid. Nüüd soovitakse selliseid monumente eemaldada, Lee omi eriti, USA lõunaosariikides on see killustanud rahvastikku, toonud rahutusi. Kanadas omakorda on asutud MacDonaldi nime sarjama mitmeti, juba on juttu Parlamendimäel asuva talle pühendatud ausamba eemaldamisest. Vaatamata ta suurele panusele sel, riigi 150. aastapäeva aastal, rahva ühendamisel ning autonoomsuse poole pürgides.
Kuid ogaruse tipuks on nüüd Ontario algkooliõpetajate ametiühingu nõudmine MacDonaldi nime koolidelt eemaldada. Korrates seda, et ajalugu ei saa muuta, siis selline üleskutse on lapsik ning naiivne. Miks tähelepanu ei suunata hoopis tänapäeva murede lahendamiseks seoses Esimeste Rahvaste kogukondadega? Näiteks neile tasemel joogivett tagades, haridussüsteemi muutes, narkootikumide tarbimist vähendades, enesetappe ennetades. Neid on, eriti preeriaprovintsides, trellide taga protsentuaalselt palju rohkem kui ühtegi teist gruppi siin riigis. Miks? Suurlinnade tänavatel on neid samuti näha kerjamas, uimastite või viina mõju all.
Kuid paljud õpetajad pole kunagi pärismaailmas elanud. (Jälle, nood marksistlikud ülikooliprofessorid, kes kommunismi kiitsid, ajalugu väänasid, vajavad mainimist.) Ajakirjanduse järgi, lugejakirjade järgi otsustades, peab enamus kanadalasi sellist nõudmist jaburaks. Paljud soovitavadki just tänapäeva, mitte eilsete murede peale keskendumist.
Peaminister Justin Trudeau, tema kiituseks, on võtnud seisukoha, et MacDonaldi monumenti ei eemaldata, koolide nimede muutmised on samuti vastuvõtmatud. Ent ta ise muutis ühe konföderatsiooniisa järgi nime saanud föderaalse hoone nime Ottawas. Kuna too olevat olnud samuti rassist, vahemalt euroopalikus suhtumises pärisrahvastesse. Pidagem meeles, et oli põhjus, miks eurooplased nimetasid mitte PC-keeles indiaanlasi metslasteks, neile arusaamatute kultuursete kommete tõttu. Oli ju erinevusi kuhjaga, isegi kui eurooplaste barbaarset varaminevikku arvestada.
Ja nüüd on Trudeau lisanud veelgi uue ministri indigeenide huve kaitsmaks, eemaldades sellega üsna hea tervishoiuministri Jane Philpotti ametikohalt, suunates teda hoopis väikesele osale riigi rahvast, pärismaalastele, toetust andma. Philpott, ise arst, oli märksa parem oma ametis kui Ontario tervishoiuminister, samuti arst, Eric Hoskins. Ja huvitavalt on kolmas arst ministriks, Carolyn Bennett jagab Philpottiga kohustusi indigeene teenides. Poliitiliselt korrektsed sammud kõik, aga minevikku need ei muuda. Ehk tulevikku saab siiski oluliselt suunata.
Monumendi eemaldamisega on ka huvitav visata pilk Eesti ajalukku, nimelt seoses Tallinnas asunud Peeter I ausambaga. See sai püstitatud mälestusmärgina 1910. aastal Tallinna vallutamise 200. aastapäeva puhul Peetri platsile (nüüdne Vabaduse väljak). Muidugi mitte isegi siis korrektne tegu, aga arvestage, et see toimus tsaariajastul. Rahval polnud sõna.
Kuid Vabadussõja järgselt esitas rahvas nõudmise, et vallutajat austav mälestussammas tuleb maha võtta, vabas Eestis ei olnud see sobiv. Siin on raske Lee monumentidega paralleele tuua, kuna Lee kaotas kodusõja, ning tema tänaseni austamist USA, olgem ausad, rassistlikemais osariikides, on raske õigustada. Kuid monument üksi ei tähenda, et mineviku teod ei sündinud.
Nii sündiski. Uhke Peeter Suure ausammas eemaldati, lõigati paar aastat hiljem tükkideks, pärast alumise osa sulatamist valmistati teatavasti sellest monumendist metallraha. Nii ei olnud ta enam rahva silmis, aga küll neil taskus, poelettidel. Ja nagu ajaloolased hästi teavad, monumendi puudumine tema sõjakäike, võite, kurjust rahva vastu ei muutnud.
Lenini ausambaid tuli arusaadavalt maha võtta, kuigi viimati Narvas olles, seisis ta ikka kindluse hoovi nurgas. Ehk ikkagi. Vist temast ei soovitud münte vermida. Russalka seisab ikka mere ääres, sinna kogunevad venelased ikka pulmapäeva märkimaks. Ja Pronkssõduri, Aljoša teisaldamine oli mõistlik samm. Ta eemaldati kalmistusse, igapäevase liikumise nägemisest. Siiski tõi see mässulisi tänavatele, julgeks võrdlusi teha USAs toimuvaga.
Algkooliõpetajate nõme nõudmine ei vääri edasi kommenteerimist. Küll aga tuleb uuesti rõhutada, et monumentide eemaldamisega, mahavõtmisega ei muuda keegi toimunut. Sellega kinnitatakse, et elatakse minevikus, olevikuga oskamata tegeleda, tuleviku plaane tegemata.
TÕNU NAELAPEA
