Telli Menüü

Mõnus jutuajamine Eesti kasvatajatega Seedrioru lastelaagris: Anna Pärt

19. ja 26. juulil oli mul võimalus toredate Eesti kasvatajatega Seedrioru lastelaagris juttu ajada. Igaühelt sai küsitud, kuidas nad Seedriorust teada said, kui kaua nad laagris on ja milliste ülesannetega, mis on nende muljed nii laagrist kui Kanadast ja lõpuks, millised on erinevused võrreldes Eesti laagritega, kui on kogemusi. Palun saage ka Teie, armsad lugejad, nendega tuttavaks!

Foto: Merike Koger

Anna Pärt:Natuke Eestit, aga välismaal“

Elan kesklinnas Tallinnas. Sõbranna käis siin ööülikoolis kui oli kümnene, umbes kümme aastat tagasi. Mina sellest kohast enne ei teadnud. Läbi tema sain siis teada. Tulime juuni lõpus Kanadasse. Olime siin nädal aega enne laagri algust teiste sõprade-tuttavatega. Olin siin Suviharjal. Canada Day’l olime Torontos, saime natuke ringi vaadata.

Olen kõik neli nädalat siin, peamiselt väikeste tüdrukutega. Hommikuti teen tavaliselt laulutunde lastega.

Kanadast muljed? Inimesed on hästi avatud. Meid on hästi lahkelt vastu võetud. Inimesed olid lillekestega lennujaamas vastas. Me tegelikult kohtusime eelmine suvi Tallinnas. Ma olen saanud ringi reisida ja vaadata. See koht on siin ilus, muidugi.

Olen Eestis suvelaagrites käinud. Siin on pigem kindel kogukond, kes siia tuleb. Laste vanemad on ka siin tihti käinud. Siin on võimalused hästi toredad. On hea saun, saab tihti ujumas käia. Lastel on hästi tore siin.

Toit võiks võibolla teistmoodi olla. Vanemad vist soovivad, et oleks hästi palju valikut. Mul kõht on alati nii täis. Eestis on hommikusöögiks pudru ja lõunaks supp.

Need lapsed, kelle vanemad on ette võtnud nendega eesti keelt rääkida, ei karda kasvõi natuke valesti rääkida.

See on huvitav kamp, kes siia on kokku tulnud, ka teised eestlased. Natuke Eestit, aga välismaal. Ma mõtlesin, et on natuke rohkem eesti keelt, aga muidugi see on raske, kuna võibolla kolmas, neljas generatsioon ilmselt on rohkem kanadalased kui eestlased. Need lapsed, kelle vanemad on ette võtnud nendega eesti keelt rääkida, ei karda kasvõi natuke valesti rääkida. Paljud lapsevanemad räägivad ainult inglise keeles. Aga siin on neid, kes räägivad eesti keelt. On armas, et ikkagi hoiavad, et on ikkagi eestluse tunnet.

Loodus on mõnes mõttes sarnane Eestiga. Künkaid on, mida Eestis muidugi ei ole. Siin on puud hästi ilusad. Kui me käisime tube’imas, vaatasin kohe, et nii ilusad puud olid tee ääres. Ja putukaid, neid on nii palju. Sääski on Eestis võibolla rohkem, eriti kui lähed saartele, metsa. Siin on deerfly’d, earwigs. Mina pole jaanimardikaid näinud, aga keegi eelmine nädal nägi. Ma nägin turkey vulture’it.

Üks õhtu istusin söögitare ees, prillid tooli peal, ja äkki tunnen viuh, looma haisu. Keegi raccoon või muu oli tulnud mu prille varastama. Krahmasin ruttu prillid. Ma nii ehmusin ära!

Loe edasi