Evangeelium, Luuka 13:31-35, toob meie ette Jeesuse teekonna Jeruusalemma poole – vastu kannatusele ja ristisurmale. Leidub neid, kes tulevad teda hoiatama, et kuningas Heroodes tahab teda tappa. Jeesus aga vastab: „Minge ja ütelge sellele rebasele: Vaata, ma kihutan kurje vaime välja ja teen terveks täna ja homme ning kolmandal päeval jõuan ma kõigega lõpule. Siiski, ma pean rändama veel täna ja homme ja ülehomme, sest ei sobi, et prohvet hukataks mujal kui Jeruusalemmas.“
Kannatusi on praegu paljudel. Igal maal on hulk inimesi nakatunud senitundmatusse viirustõppe ja kahjuks on ka selle haiguse ohvreid arvukalt eri maades. Suur osa inimkonnast on sulgunud koduseinte vahele ning hädapäraseid väljas liikumisi tehes hoiame teiste inimestega sotsiaalset distantsi. Niisugune isolatsioonis elamine toob endaga kaasa ärevust ja ebamugavusi. Paljud ütlevad, et nad kannatavad selle kõige käes.
Teeme mõttelennu minevikku. Kas näiteks Väägvere pasunakoori mehed, kes 150 aastat tagasi tolmusel maanteel hobuvankritega Tartusse esimesele laulupeole logistasid, oleks osanud undki näha, et hubases kodus, kus vesi tuleb kraanist, toiduvaru on külmkapis ja nõusidki peseb masin, istub kord inimene tugitoolis ja väidab, et kannatab, kuna hetkel välja minna pole soovitav? Mugavused ja ebamugavused on ajas väga muutuvad mõisted. Kannatus tähendab aga hoopis midagi enamat.
Kannatuste pühapäev räägib Jeesuse teekonnast Jeruusalemma poole. Ta teadis, et seal ootab kannatus ja surm. Jeesus oleks võinud jääda nautima kuulsust ja soetada endale mõjukate järgijate hulga. Ta oli piisavalt tuntud, et minna tolle ajastu sõnaka prohvetina ja vägeva ravitsejana ajalukku. Kuid tal oli oluliselt suurem ülesanne. Ta ütles: „Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!“ Matteuse 20:28
Mõnegi arvates oli Jeesuse surm mõttetu. Kannatused pole sugugi populaarsed ka meie ajal. Jumaldatakse pigem neid, kes meelelahutust ja lusti pakuvad. Usk Jumalasse aga riivab raskelt meie enesekesksust. Esiteks toob usk meid isekuse kõrgustest ligimese kõrvale. Ja isegi mitte samale tasemele, vaid, nagu Jeesus ütleb – kes tahab olla suurem, olgu kõikide teenija. Ja teiseks seab usk meile Kristuses nii täiusliku alandliku teenimise eeskuju, et patusel inimesel pole võimalik seda eales lõpuni järgida. Kolmandaks suunab usk meie fookuse maise elu hüvedelt igavese elu väärtustele. Sinna, kus valitseb vaid üks tõde ja õigus – Jumala arm. Usk pakub uskujale küllaga tõelist rõõmu, kuid väga vähe meelelahutust.
25. märtsil oli paastumaarjapäev, mil mälestati taas 1949. a. suurküüditamise ohvreid. See ajalooline katsumus puudutas kogu meie väikeset rahvast. Täna, 71 aastat hiljem, on hingepalvele lisaks põhjust ka tänuks käed kokku panna, sest isegi taoline jõhker ülekohus ei suutnud lämmatada eestlaste igatsust vabaduse järele. Kandsime selle koorma ühiselt ära – ühed Siberis, teised kodumaal, kolmandad vabas maailmas. Isegi kui kirjad ja teated ei jõudnud pärale, siis eestpalved ületasid ka raudse eesriide. Meie rahva taastatud vabadus on suurim auavaldus neile, kes tollaste kannatuste lõppu ära näha ei jõudnud. Seda vabaduse aaret peame tõelise rõõmuga hoidma.
Hiljuti juhtusin lugema üht õpetlikku näidet professorist, kes oma tudengitelt küsis, et millised on vanimad tõendid tsivilisatsioonist. Osa üliõpilasi pakkus, et kivist ja luust tööriistad, mida arheoloogid on leidnud. Mõned nimetasid iidseid kaljujoonistusi, mis annavad tunnistust juba eelajalooliste inimeste loovusest. Õppejõud vastas, et tema peab tsivilisatsiooni alguseks vanimat leitud matusepaika, kuhu aastatuhandete eest maetud inimese sääreluul on paranenud luumurru jäljed.
Tõepoolest! Murtud jalaga metsloom on hukule määratud, sest ta ei suuda põgeneda kiskjate eest ega komberdada kaugel asuva joogikohani. Kui inimene hakkas hoolt kandma vigastatud kaaslase eest, et too nälja, janu ja külma kätte ei sureks või kiskjate saagiks ei langeks ning oli seda valmis tegema nii kaua, et murtud luu kokku kasvas – võime rääkida enam mitte pelgalt populatsioonist vaid tsivilisatsioonist. Teisisõnu – tsivilisatsioon algab hetkest, mil inimene on valmis kaasinimese kannatusest osa enda peale võtma.
Kannatagem seda ajutist ebamugavust nurisemata, sest praegusel paastuajal on see hea ja lihtne meeleparanduse harjutus. Meilt ei oodata midagi enamat ega vähemat kui vastutustundlikku käitumist nii enda kui oma kaasinimeste suhtes. Ja igast meie väikesest või suurest isiklikust otsusest sõltub, kas olukord laheneb kui tsivilisatsiooni võit haiguspuhangu üle või populatsiooni alistumine puhkenud pandeemiale. Mina eelistan esimest ja usun, et kui hoiame sotsiaalset distantsi, peseme käsi ja püsime veel mõne aja kodus, oleme teinud Jumalale meelepärase teo.
Praost Mart Salumäe, Toronto
