Armastus on ainumõeldav eluviis
Üheksakümmend aastat tagasi, kui mu isa koolis käis, oli lastel kombeks pidada salmikut, kuhu koolikaaslased mälestuseks salmikesi kirjutasid. Poisid sepitsesid vaimukaid vemmalvärsse ja tüdrukud kirjutasid südamlikke salme. Ühte pidas isa eriti kalliks – klassiõe joonistatud punast õit ja ilukirjas ridu: „Maalitud lilledel lõhna ei ole. Sunnitud armastus südamel kole.“ See neiu olla hiljem pandud vanemale rikkale mehele, kes kasuliku partii lootuses varakult valmis valiti…
Kuid pühapäeva mõte pole rääkida õnnelikest või õnnetutest armulugudest, vaid armastusest elu põhihoiakuna. Armastusest, millest lähtume elulisi otsuseid tehes ning millele peaks toetuma ka kogu ühiskond.
Jumala Sõnast leiab väga teravat kriitikat kuningate ja valitsejate – tänases mõistes poliitikute ja riigipeade aadressil. See on ka põhjus, miks totalitaarsed režiimid on alati usku maha suruda püüdnud.
Kuid veelgi alatumalt käituvad praegused populistlikud poliitikud. Nad kasutavad ära inimeste rahulolematuse ja hirmud ning räägivad neile muinaslugu, kuidas vaid nemad tagavad traditsiooniliste väärtuste püsimise. Nad presenteerivad end kristlike väärtuste kaitsjatena ja poseerivad meedias kas või Piibel pahupidi peos, et õigustada oma eneseimetlusest piitsutatud poliitikat, mis lõhestab ühiskonda ja ka kirikut.
Kuningas Saul küll kahetses oma pattu, et oli astunud odava populaarsuse taotlemise libedale teele, kuid prohvet Saamuelil oli edasi anda karm sõnum – sa ei kõlba enam kuningaks.
Kas meil kristlastena jätkub Kristuselt saadud eeskujule toetuvat armastust nii palju, et julgeme maailmas valitsevale populismile sama otsustavalt vastu seista? Sellest ei piisa, et oma südames armastame kõiki ja aeg-ajalt isegi aitame abipalujat. Meie kristlik armastus peab olema koguni nii tugev, et see juhib meid ka näiteks kodanikuna tegema valimistel valikuid, mis ei lase saada võimule poliitikutel, kes külvavad ühiskonda võõraviha või homofoobiat.
Seda, et armastus pole lihtsalt tundeline ilutsemine, näitab aeg, milles elame. Kestev pandeemia on halastamatu selgusega paljastanud, millistes ühiskondades on jätkunud inimestel ja valitsejatel ligimesearmastust, et säästa kaasinimeste elusid, hoida nakatumine võimalikult madalal tasemel ning tagada tervishoiusüsteemi toimivus keset suurt kriisi. Armastus pole siis mitte ainult ilus põhimõte, vaid tegelikult ainus mõeldav elamise viis.
Praost Mart Salumäe, Toronto
