Inimene on läbi ajaloo otsinud taolistel aegadel abi religioonist. Pealiskaudse ülbusega peavad usuvastased usklikke naiivseteks unistajateks, kes ratsionaalse tegutsemise asemel palvetavad kellegi nähtamatu poole. Võib-olla on nad ise ka pettunud enda taolises lihtsameelses uskumise viisis. Tegelik usk pole lihtsalt põliste usukommete järgimine ja iidsete pühade lugude meenutamine. Usk on elulaad, hingeline valmisolek ka ootamatult keeruliste olukordade läbi- ja üleelamiseks. Sellise usuni kasvamine nõuab vaieldamatult alandlikku kannatlikkust.
Usk annab võime näha ennast ja oma häda tillukese osakesena suurest tervikust, aja ja ruumi piire ületavast Jumala loodud igikestvast korrast. Usu valguses omandab kaos, mis muidu lööks meid hirmu pimedusega, mööduva ja üleelatava nähtuse piirjooned. Igavikku otsides omandab inimene vabastava ja lunastava ajalikkuse taju – äratundmise, et häda ja viletsus on mööduv ning üksnes Jumala armastus on igavene.
Sekulariseerunud maailmas tundub vahel, et neid, kes usust tõelist tuge leiavad on vähe. Nii see tegelikult ei ole. Uskmatuid on usklikega võrreldes kaduvväike osa inimkonnast. Maailma 7,58 miljardist elanikust kuulub üksnes üheksa suurima usundi järgijate hulka 6,92 miljardit inimest. Neist 2.2 miljardit on kristlased.
Seega tasub ülemiselt riiulilt või kapinurgast vanaema Piibel uuesti üles otsida ja rohtu kasvanud kirikutee uuesti käidavaks tallata. Seda võib tarvis minna, sest inimtarkusele rajatud maailm võib meid veelgi üllatada mõne nii targa hädaga, mille üleelamiseks vajame elule alust, mis iial ei kõigu.
Jeesus ütles: ,,Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – seesama on saanud nurgakiviks!?“ Mk 12:10
Kõigeväeline Jumal, Sa andsid oma Poja inimeste kätte, kes Ta tapsid. Andesta meile vastuhakk Sinu seletamatule armastusele ja luba meil osa saada päästest, mille Sina oled maailmale kinkinud. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen!
Praost Mart Salumäe, Toronto
