Ülestõusmise lugu räägib suure rõõmu kõrval ka Jeesuse jüngrite ja lähedaste kaaslaste leinast. Inimlikult polegi kerge taluda oma lähedaste lahkumist, aja möödumist ja nooruse vahetumist vanadusega. See on loomulik, sest meil on raske harjuda trastiliste muutustega, mis tuletavad meelde ka meie endi surelikkust.
Igas leinas on esimene faas eitamine – see pole võimalik, see ei saa nii olla… Seda elasid läbi ka Jeesuse ümber olnud inimesed. See eitamise faas väljendus ka suutmatuses uskuda uskumatut – seda, et haud on tühi ja Kristus on üles tõusnud.
Maarja seisis haua juures ja nuttis.
Meiegi oleme viimaste aastate jooksul kogenud suuri muutusi, mis drastiliselt on meie elu muutnud. Oli maailm enne pandeemiat ja maailm nüüd, kui pandeemia on lõppemas. Oli maailm enne Ukraina sõda ja maailm selle sõja keskel. Oli maailm meie noorpõlves ja maailm nüüd, kui elatud elust on juba mõndagi meenutada. Paratamatult peame tõdema, et tänane ja homne pole enam iial seesugune nagu eile või üleeile. See on kaduvuse vääramatu reegel.
Maarja lein oli nii suur, et ta ei tundnud ülestõusnud Jeesust kohe äragi. Ometi sai temast üldse esimene, kes Ülestõusnut oma silmaga nägi. Miks valiti tema esimeseks Ülestõusnu tunnistajaks? Miks oli tema esimene, kelle lohutamatu lein muudeti ülevoolavaks ja igikestvaks rõõmuks? Armastuse pärast. Lein ja armastus on ühe mündi kaks erinevat poolt. Kui oleme kedagi armastama hakanud, siis peame ka arvestama, et ühel hetkel oleme ka seda armastust leinamas. Aga nii, nagu isekuseta tõeline armastus teeb meid õnnelikuks, samamoodi on ka tõeline isekuseta lein meile õnnistuseks, sest avab meie silmad nägema seda, mis püsib igavesti.
Maarja maailm ei muutunud endiseks. Ta ei saanud enam koos ülestõusnud Jeesusega sealt haua juurest edasi minna teele, mida nad olid seni koos jüngritega käinud. Ülestõusnud Jeesus ei viibinud enam pidevalt omade keskel. Sealt alates pidid nii Maarja kui teised Jeesuse kaasteelised asuma ülestõusnu tunnistaja teed iseseisvalt käima. Aga see uus olukord oli midagi palju enamat kui teekond enne seda. See üksikute kuulutajate tee on toonud meid tänaseks maailma suurima religiooni osaduse kogemuseni ja igavese elu kadumatusse lootusesse.
Lein ja kaotusevalu oleks andnud Jeesuse jüngritele piisavalt põhjust pöörata oma lein vihaks ja kibestumiseks kõigi vastu, kes Lunastaja surma mõistsid ja risti lõid või pettumuseks Jumala vastu, kes lasi asjadel nii suure krahhiga lõppeda. Ilmselt oli tollal ka neid, aga meieni on edasi kantud armastus, mis läbi leina sai ülestõusmise rõõmuks.
Kristlik kirik on 2000 aasta vältel läbi käinud nii suurtest ärkamisaegadest kui Jumalast taganemiste perioodidest. Praegu elame hetkes, mil usust võõrdumine on üldine trend. Seda trotsida ja eitada pole mõtet. On küll põhjust selle pärast kurvastada ja igaühel meist ennast ning oma elu Jumala palge ees tõsiselt analüüsida. Kuid peame tunnistama, et kogudused kahanevad kriitilise piirini ning vastavalt sellele tuleb leida viis ja tee, kuidas alles jäänud ustavate hulk püsiks usus elavana ja suudaks teenida tuleviku lootuses seni, kuni saabub uus ärkamisaeg.
Meiegi võime Maarja kombel kogeda Issanda ligiolu, kui oleme pettumuse ja masenduse asemel avatud armastusele, mis isegi leina igaveseks rõõmuks muudab.
Taevane Isa, kes Sa kuuled kõiki meie palveid. Kingi meile palve vaimu, et me ainult ise ei räägiks, vaid ka kuulaksime, mida Sina tahad meile öelda. Vabasta meid kõigest, mis meid koormab, et saaksime andeksandmise osalisteks ja elaksime Sinu armastuse keskel, Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.
praost Mart Salumäe
