Telli Menüü

Mõte pühapäevaks – Nelipüha – Püha Vaimu väljavalamine, Ristikoguduse sünnipäev

Mart Salumäe. Foto: Peeter Põlder (2019)

Pühapäeva juhtsalmis ütleb Jeesus: „Kui te armastate mind, siis pidage mu käske! Ja ma palun Isa ja ta annab teile teise Lohutaja, et tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu.“ Jh 14:15-17

Nelipüha palve:
Kõigeväeline Jumal, maailmas on palju keeli, kuid evangeelium annab Sinu armastuse rahvastele ühes taevases keeles. Tee meid hea sõnumi kandjateks, et meist igaüks võiks ühineda Püha Vaimu läbi Sind kiitma. Sinule olgu ülistus ja au nüüd ja igavesti. Aamen!

Nelipüha sündmus on kirjas Apostlite tegude raamatus: Ap 2:1-13
Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid.

Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.

Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?“

Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?“ Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!“ Aamen!

Mõistmise ime
Piiblist leiame kaks lugu, mis otseselt jutustavad keelest aru saamisest. Paabeli torn, mille tipust tahtis inimene asuda Jumala asemel kogu maailma valitsema, jäi pooleli. Inimeste keeled läksid segi ning nad ei saanud üksteisest enam aru (vaata 1Ms 11:1-9). Nelipüha päeval sündis hoopis vastupidine – kõikjalt Jeruusalemma kokkutulnud kuulsid üllatunult, et Jeesuse jüngrid kuulutavad Jumala suurtest asjadest iga kuulaja kodupaiga murdes. Püha Vaim andis väe kõnelda nii, et sõnum kuulajate sidameteni jõudis. Eks see on suur Jumala ime siiani, kui kuulutaja ja kuulaja leiavad ühise keele.

Püha Vaimu osaduses püsimine ei tähenda mässamist ja pusimist nn. ebamaisesse vaimuilma kuuluvate nähtustega. Otse vastupidi! Püha Vaim on siin kaduvas maailmas kõige enesestmõistetavam Jumala ligiolu surelikule inimesele. Moonutatud on tegelikkus hoopis siis, kui inimene näeb iseend ja oma mõistuslikkust ainsa mõõdupuuna kogu elu ja maailma mõtestamisel. Jumalatu olemise lõpptulemuseks on aga olematus. Jah! Igavikuta puudub ajalikkusel igasugune mõte. Seepärast polegi ühegi ajastu ega ühegi inimese enesekesksuse Paabeli tornid enne laiali varisemist iial valmis saanud. Kui lõppsihiks on olematus, siis pole ju ka, mida mõista.

Apostel Paulus esitas kord Korinose kogudusele retoorilise küsimuse: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim?“ (1Kr 3:16). Edasi ta manitses rahvast hoiduma enese teistest targemaks pidamisest, sest „…Jumal tabab targad nende riugastelt…“.

Korintos oli omas ajas väga multikultuurne ja lõbujanulise elulaadiga linn, kus sügavam usuelu polnud just ülemäära au sees. Rahva arvates tuli elada nii muretult kui vähegi võimalik ning jätta usuga tegelemine erinevate kohalike ja eksootiliste religioonide preestrite ja preestritaride hoolde, kes toimetasid mitmesugustes templites. Usulises mõttes elas iidne Korintos üsna meie ajale sarnaselt, noppides erinevate usundite ilusamaid õisi, mis ei kohustanud kedagi süvenenuma vagaduse otsinguiks. Tärkav kristlik kogudus püüdis kergemeelset elu nautivast enamusest rangelt eristuda ning kippus sulguma osaduskonnaks, mis ennast teistest paremaks pidas. Nagu taolistes suletud osadustes paraku kombeks, tekkis neilgi seesmisi lahkarvamusi ja omavahel võistlevaid gruppe. Paulus manitses, et nad usu andi üksnes endile kuuluvaks varaks ei peaks, vaid Jeesuse eeskujul julgeks oma eluga avalikult kuulutada Kristuses ilmunud lunastust kõigile. Jumala Vaimu eluasemeks pole võimalik olla, kui süda on nii otsast otsani täis maailma patususe pärast kibestumist, et armastus, rõõm ja rahu sinna enam sugugi ära ei mahu.

Ristiinimestena me vajame jätkuvalt Jumala Vaimu puudutust mõistmaks, et nii nagu nelipüha päevil, on tänagi küllaga vastuvõtlikke hingi otsimas usust tuge. Vajame küll sageli Püha Vaimu julgustust – vahel ka päris korralikku manitsust ja tõuget, et asuda otsima sobivat viisi ja võimalust oma kaasinimeste kõnetamiseks. Aga kui siiras usus usaldame oma inimlikud napid teadmised ja oskused Jumala kätte, võib sündida taas suur nelipühaime ning otsija leiabki usaldusliku osaduse Kristuse kirikuga ja igatsev süda saavutabki rahu Jumalaga ning lepituse kaasinimestega.

Õnnistatud Nelipüha – Ristikoguduse sünnipäeva soovides:
praost Mart Salumäe, Toronto

Loe edasi